Mina aga eirasin neid justkui rahu nimel tehtud juhtnööre ja läksin möödunud laupäeval nimetatud meeleavaldusele, mis toimus Dostojevski monumendi lähedal Kanuti aias. Käes oli mul plakat: "Punalipu kummardajad tagasi Balti jaama". Tunnen, et pean selgitama, miks ma ometi midagi sellist tegin. Aga mitte sise- või välisministrile, vaid kogu Eesti rahvale.

Ütlen ausalt, kui mina oleksin eestlane, oleksin kindlasti sel päeval koju jäänud või läinud randa jalutama. Aga ma olen venelane. Ja mul ei olnud mingit kahtlust, et õhtustes uudistes näen ma jälle reportaaže, kus öeldakse, et Eesti "venelased" kutsusid Putini vägesid appi ja nõudsid nõukogude okupatsiooni taastamist.

Venelasena on mul sellest lihtsalt kõrini. Pärast seda, kui nägin paar nädalat tagasi teleka vahendusel Tallinna vanalinnas inimesi rahulikult punalippu lehvitamas, sai mul mõõt lõpuks täis. Ma ei luba enam, et minu ja teiste venelaste nimel võtaksid Eestis sõna igasugused sovjetid. See on lõpude lõpuks minu rahvusliku eneseväärikuse ja au küsimus.

Viimane pikett Kanuti aias oli mitmes mõttes erakordne. Osalejaid oli kokku kaheksa (mina üheksas) ja võrreldes 2007. aastaga on see kindlasti suur edasiminek. Samas  on muutunud palju radikaalsemateks sellistel kogunemistel esitatavad sõnumid. Piketil "Vene maailma kaitseks" levitati antisemiitlike loosungeid, näidati filme sionistide vandenõust emakese Venemaa vastu ning rüvetati juutide ususümboleid, muuhulgas näidates suurel ekraanil näiteks verist Taaveti tähte.

Tallinna kesklinnas toimus ehtne punafašistlik pidu, mille tunnistajateks olid kümned pargis jalutanud inimesed, nende seas ka näiteks Rootsi legendaarne välisminister Carl Bildt, kes viibis tol päeval Tallinnas Lennart Meri konverentsil.

Me teame Ida-Ukraina näitel väga hästi, millega sellised meeleavaldused võivad lõppeda, kui üle piiri saabub Putini relvastatud abi. On täiesti selge, millisest "ajaloolisest šansist Vene maailmale" rääkisid Kanuti aias meeleavaldust korraldanud Kremli austajad.

Kui me aga astume selliste ilmingute vastu resoluutselt välja, siis mingit "ajaloolist šanssi" ei tule neil siin maal enam kunagi. Mina isiklikult ei luba, et minu nimel räägiksid Žuravljov või näiteks Yana Toom, kes käib USAs Eesti natsismist loenguid pidamas ja teatab vene meediale, et eesti keel ning rahvas on välja suremas.

Mu emakeel on vene keel, aga olen valmis näitama, et eesti mehe meel pole mitte surnud veel. Kui teist võimalust ei ole, siis teen seda plakatiga üritusel, kus ühe osaleja kohta on kolm ajakirjanikku. Sest kui ma olen seal kohal, siis pole minu sõnumit lihtsalt võimalik ignoreerida. Ja meedias ei ilmu pärast ühtegi pealkirja, et eestivenelased kummardavad Putinit.

Eestivenelased hoiavad tegelikult Eesti lippu kõrgel. Meie venelased on Tanja Mihhailova, Kostja Vassiljev ja Mihhail Lotman ning Anna Jankelevitš ja Ženja Fokin! Me oleme kõik erinevad. Venelased on me ümber igal pool, alates sõbralikult naeratavast kassapidajast Rimis kuni haridusministrini. Ja me ei mõtle ega räägi kõik nagu Stalnuhhin.

Ilmselt peab tänases Eestis eeltoodut ikka veel täiendavalt rõhutama. Selles mõttes on venelase elu Eestis ikka pisut raske küll. Vähe sellest, et sinult oodatakse valiku tegemist, pead sa oma valikut ka pidevalt seletama, mis võib samas mõnikord üsna tüütu olla. Aga elame üle, ega venelased siin nõrga tahtejõuga pole!