Hannes Nagel: täna Krimm, homme Kuu?
Ärevaid teateid on tulnud ka Kuu idaosast: Hadley-Apeniini regioonis kaaperdati 1972. aastal ameeriklaste poolt hüljatud kuuauto. Rahutused Kuul jätkusid täna, kui Vaikuse mere Apollo 11 kosmodroomi saabusid varahommikul tundmatud relvastatud isikud. Hõivajad lahkusid mõne aja pärast vabandades. Kosmodroomi töö jätkus tavapäraselt.
Venemaa asepeaminister Dmitri Rogozin nimetas hiljuti ajalehes Российскаягазета kolm strateegilist ülesannet, mis seisavad riigil ees kosmose vallas. Jätkates nõukogude traditsioone lubati taasalustada ettevalmistusi Kuu, Marsi ja teiste päikesesüsteemi objektide hõivamiseks ja koloniseerimiseks. Kuigi endine NSVL oli suur kosmoseriik, ei ole seda Venemaa, kus viimastel aastatel on ilmnenud tõsiseid probleeme kanderakettide töökindluses.
Sestap on kaheldav, kas venelased suudavad naasta tasemele, kus tekiks sõnaõigus kunagi ka kosmose jagamisel kaasa rääkida. See aga ei takista Kremlit suurelt mõtlemast, mida on märgata ka Ukraina kriisi orkestreerimisel ehk katses jagada ümber poliitilisi jõujooni planeedil Maa.
Tulevikust etteruttavalt olgu öeldud, et lähtuvalt püstitatud strateegilistest eesmärkidest ei ole sugugi võimatu, et Moskva esineb ühel päeval avaldusega, mis annab maailmale mõista, et ka Kuu liitmisel föderatsiooniga lähtutakse Krimmi kogemustele tuginedes ennekõike sotsioloogilisest küsitlusest, mille järgi üle 51% etnilisest vene vähemusest Kuul soovib Venemaaga liitumist.
Kuigi rahutused Kuul on antud loos fiktsioon, on reaalsus Riigiduuma asespiikri Vladimir Žirinovski 24. märtsi ametlik ettepanek Poolale, Ungarile ja Rumeeniale Ukraina jagamiseks. Žirinovski võib ju poliitkloun olla, aga vähemalt väljendab ta oma väljaütlemistes siiralt Moskva mõttemaailma. Arvestades hiljutist Krimmi anšlussi ja Putini režiimi avaldusi, ei pruugi seegi olla utoopia maailmas, kus rahvusvaheliste kokkulepete kehtivus on sattumas küsimärgi alla.
Märkimisväärne on aga Dmitri Rogozini järgmine avaldus: "Meie maa oli määratud saama suureks kosmoseriigiks alates meie riikluse sünnist. See on ette määratud vene rahva rahvusliku iseloomuga, kes on harjunud mõtlema globaalsetes kategooriates ja valmis ohverdama oma heaolu ideede eest. Vene kosmos pole mitte ainult selle koha püsiv määratlus maailmas, millist omab meie kosmonautika ning raketi- ja kosmosetööstus. Vene kosmos on meie rahva enesemääratlemise küsimus, see on vene maailma sünonüüm. Just seepärast ei saa Venemaa elada ilma kosmoseta, väljaspool kosmost, ei saa lämmatada oma unistusi tundmatu vallutamisest, mis ahvatlevad vene hinge."
Miks see infokild on oluline ja kuivõrd see meid puudutab? Parafraseerides eespool välja toodud Rogozini kõnet: "Venemaa on määratud saama taas kord suureks maailmariigiks. See on ette määratud vene valitsejate iseloomuga, kes on harjunud mõtlema globaalsetes mastaapides ja valmis ohverdama rahvast oma heaolu ja režiimi püsivuse nimel. Soov jõuda kõigi nelja ookeani juurde on missioon, millele on orienteeritud ka vene majandus ja sõjatööstus. Impeerium on meie valitsejate enesemääratlemise küsimus ― see on meie nägemus maailmast. Seetõttu ei saa ka vene imperialism elada ilma sõjata enda piirides. Seda visiooni ei saa lämmatada, sest meie diktaatorite soov vallutada tundmatut on alati suurem."
Ma ei nõustu Eestis resideeriva USA suursaadiku Jeffrey D. Levine'i arvamusega, et Venemaa ei naase möödunud sajandi mõttemaailma juurde. Vastupidi: üha enam on märke sellest, et sealne režiim taastab süsteemset, maailmavaatelist ja majanduspõhist vastasseisu, sest viimane on oluliselt tugevam ja kodumaiselt müüdavam argument süüdistamaks Läänt toorme müügil põhineva Vene majanduse allakäigus. Iga režiim vajab süüdlast, et maandada oma rahva rahulolematust.
Teatavasti pidi ka Kolmas Reich saama 1000-aastaseks maailmariigiks või maailmakaardilt sootuks kaduma. Läks teisiti, ning vastupidiselt Hitleri lubadusele anda surres üle tugev riik, sai järglane päranduseks kapitulatsiooni ja okupatsiooni. Venemaa lähivälismaa jaoks saab olema kriitilise tähtsusega küsimus, kuivõrd on Putinis Hitleri õnnemängurit ja Stalini hulljulgust oma õnne proovile panna?
