Kasvueas on sellised erinevad ekstreemsed katsetused küllaltki riskantsed. Õnneks midagi tõsist ei järgnenud. Kui, siis ehk see, et peale erinevaid katsetusi hakkas kaal pigem uuesti tõusma kui langema.

Küll sai söödud mõni amps päevas, pikalt paastutud või toitutud ainult teest ja pudrust. Variante oli mitmeid. Enam nii ei teeks.

Kui aga mingi aeg kaal ikka natuke kõrgeks läks, siis selle vastu oli abi olemas. Tegelikult oli kurjajuur igasugune näksimine. Mugav oli õhtul teleka ees küpsist närida või moosisaia nosida. Kõige raskem oligi sellisest söömisharjumusest lahti saada. Tegelikult ju vajadust nii palju süüa ei olnud, aga selline harjumus oli sees. Sundsöömine, nagu ma ise seda nimetan.

Oluline asi iga dieedi või siis toitumise juures on liikumine. Hetkel käin jooksmas 5-6 korda nädalas ― mõnusalt lõõgastab. Toidulaual on hästi palju värskeid puu- ja juurvilju. Eemaldatud on enamik nisujahutooteid. Päevas pean kolm põhisöögikorda ja olenevalt päevast 2-3 vahepala. Hommikuse kohvi vahetasin rohelise tee vastu ning hommikul on maitsev täisterakaerahelbepuder täiesti õiges kohas. Enne sööki aga läheb sisse pool klaasi vett, milles on lusikatäis õunaäädikat ― seedimisele hea.

Raske, aga oluline, oli muuta päeva põhisöögikorraks õhtu asemel lõuna. Varem sai päeval midagi lihtsalt näksitud ja õhtul kõht kurguni täis mugitud. Nüüd on õhtul kergem söök: supp, tatar seente või forelliga.

Kui olin oma elus sisse viinud sellised väikesed muudatused, õnnestus kuuga kaotada 4 kilo. Tollal oli kaal tõusnud hirmuäratava 70 kiloni. Nüüd on elu aga palju kergem ja mõnusam.

Ma arvan, et ei peaks pea ees katsetama mingeid imedieete. Tegelikult peaks muutma enda toitumiskava päriseks ja hakkama ennast liigutama. Dieedi tulemus on enamjaolt lühiajaline, elustiili muutus aga kestvam.