Alger Tammiste: Kellele usaldame riigi raha?
Kuid samas taban ennast ketserlikult mõttelt, et kes on see jumal, kes rahamaailma vägevatele nii rahuloleva näo tekitab? Jõuan järeldusele, et üks nendest jumalatest olen ju mina ise ja teine oled sina! Tänu meile kõigile on Eesti kommertspangad eelmisel aastal teeninud 443,6 miljonit eurot puhaskasumit, millest tulumaksuna on jõudnud riigikassasse 17,4 miljonit eurot, ehk 3,9%.
Sellisele kasumile aitab tublisti kaasa ka riigi raha hoidmine skandinaavia pankades. Vaadates nüüd kõikide siinsete "rahajumalate" nägusid, ei paista seda rahulolu kusagilt. Kus siin on siis see vastuolu?
Ja siit tekib juba järgmine küsimus: miks valitsus eelistab rahaasjade hoidmisel välispankasid, kust pea kogu teenitud kasum läheb riigist välja ning ei anna meie majandusele mitte mingit lisandväärtust? Samas on meil tekkinud omamaisel kapitalil põhinevad tugevad pangad, näiteks LHV, kus teenitud kasum jääb Eestisse ja läheb suuresti uute investeeringute ja laenudena ringlusesse, ning tekitab ka uusi töökohti.
Saan väga hästi aru, et kõiki munasid ühte korvi ei tasu panna ja riskide hajutamiseks tuleb raha hoida erinevates pankades, aga eestlasena eelistaksin siiski Eesti kapitalil põhinevaid panku. Pealegi on LHV ennast juba näidanud tugeva ja rahaga arukalt ümber käiva pangana. Vaatame kasvõi nende pensionifonde, mis on siiani olnud hoiustajatele kõige tulusamad.
Teise võimalusena näeksin ühistupankade või hoiu-laenuühistute tekkimise soodustamist. Esimese vabariigi ajal moodustas ühistuliste rahaasutuste bilanss umbes 30% kogu rahaasutuste bilansist. Ühistulised rahaasutused pakkusid teenust ja olid edukad just maapiirkondades, kus suurtel kommertspankadel puudus huvi tegutseda.
Hoiu-laenuühistute ja ühistupankade eelis kommertspankade ees oli nende lokaalsus. Nad suutsid väljastada ühistu liikmetele lühiajalisi väikelaene, millest kommertspangad ei olnud huvitatud ja tänu oma lokaalsusele ning kohalike olude ja inimeste tundmisele, oli võimalik laenu saada ka nendel ühistu liikmetel, kes kommertspankades laenukõlbulikuks ei klassifitseerunud, kuid olid muidu igati ausad ja tublid inimesed.
Ühistupankade elujõulisust kinnitab ka Soome näide, kus esimesed hoiu-laenuühistud asutati juba 1902 aastal, ning millest tänaseks on saanud Soome suurim finantsinstitutsioon (OP-Pohjola Oyj), millel on ligi 4 miljonit klienti ja nendest 1,2 miljonit on ühtlasi ka panga omanikud.
Eesti Vabaerakonna idee on aidata kaasa keskühistupanga tekkimisele, mille ülesanneteks oleks regionaalsete ühistulise rahaasutuste arendamine, osaliselt riigi raha haldamine ja investeerimine loodavatesse hoiu-laenuühistutesse. Usun, et loodavatel hoiu-laenuühistutel oleks ka suur positiivne mõju väikeettevõtluse arengule maapiirkondades.
Lõpetuseks tahaks öelda, et eelistades Eesti kapitalil põhinevaid panku, aga samas ka soosides ja toetades ühistupankade ning hoiu-laenuühistute teket, säilitame me oma rahvuslikku kapitali, mitte ei lase seda riigist välja viia. Samas oleks see üks meede, mis aitaks vähendada ääremaastumist ja parandaks maapiirkondades elavate inimeste elu-olu ning toimetulekut.
