Lugeja: ainus viis maailma äratoitmiseks on regioonipõhine mahepõllumajandus
Lisaks kunstlikult deformeerunud maastikupildile on saanud häiritud looduslik tasakaal, mida illustreerivad kuivendatud märgalad, maapinna pahupidi pööramine ja seejärgne tasandamine, hiiglaslikud niisutussüsteemid soojades maades, aina külluslikum kemikaalide lisamine väetistesse ja kahjuritõrje preparaatidesse, uute tõugude aretamine, ebamääraste deformatsioonide esilekutsumine, geneetiliselt muundatud organismide levik.
Seeläbi leiab aset algupäraste sortimentide süsteemne hävitamine. Laostavate tegutsemismaneeride tõttu kaovad tasahilju loomade elupaigad ja taimede kasvukohad. Teisisõnu väheneb bioloogiline mitmekesisus. Vähe sellest, aset leiab ka põhjaveevarude hävitamine ja muldade ning jõgede reostamine, mille tulemina elusorganismid mürgistuvad, kaasa arvatud inimene.
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist kasvas globaalne transiit plahvatuslikult, võimaldades tohutu hulga toidu, eriti odava loomasööda, laialikandmist üle maailma mööda mereteid. Samas leidis aset farmitöödest elatuvate talunike koondumine ühtsesse globaalsesse võrgustikku. Selliste arengute pahupooleks on olukord, kus tuhandeid kilomeetreid läbinud tooted on tihtilugu odavamad kui kohalikud.
Põhjustena saab välja tuua järgmised asjaolud: mujalt sisseveetud kauba tootmiseks on kasutatud odavamat tööjõudu ja/või nende töötlemis- ning transpordikulud on finantseeritud teatud ulatuses eksportmaa toetustest. Importtoodete hinna määravad eeskätt kauba vahendajad, kes on ühtlasi peamisteks kasusaajateks. Kuna importtooted on oma olemuselt päritolumaa turujäägid, millest on tarvis rohkem või vähem tulusalt vabaneda, siis on nõudluse ja pakkumise vahekord hinnakujundusel teisejärguline.
Põhimõtteliselt toimib säärane kaugvedude süsteem ka ühe riigi piirides ― ühtedes piirkondades toimub tootmispindade ülekoormamine ja teistes piirkondades toimub eluolu väljasuretamine tulenevalt viimase piirkonna ressursside ekspluateerimisest ja seeläbi sõltuvuse loomisest teistest regioonidest.
Väljasuretamine toimub nii majanduslikus, kultuurilises, hariduslikus kui ka geneetilises mõistes ja sellega kaasneb ääremaastumine, kuna töökohad kaovad ja inimesed rändavad välja. Enamasti lähevad nad suurlinnadesse, mille kaubanduskeskustes on külluslikult erinevaid turujääke, ja et konkurents viib hinnad ka alla, siis ongi loodud ideaalsed tingimused tarbijaühiskonna õitsenguks, mille brändiks on ületarbimine.
Kirjeldatud kaugveomajandus mõjub inimeste eluolule negatiivselt, alustades tihtipeale kurnavatest tingimustest produktide tootmiskohtades ja kaugveo transpordis, misjuures lisandub kahjulik mõju neile, kes elavad transiiditeedel, lõpetades terviseriskidega klientide jaoks, kes on sageli sunnitud sööma aina riknenumat toitu koherentselt tootmispiirondade kaugenemisega tarbijaskonnast. See nii-öelda toit on reeglina valmistatud kemikaalide abil olemaks kohane pikkade distantside läbimiseks.
"Kõik, millest turg on huvitatud, on hind. Maitse ei ole üldjuhul kaalumist väärt aspekt."
― Hannes Schulz, kodulindude tõuaretaja
Kaasajal vajame me jätkusuutlikke, paindlikke ja ressursiefektiivseid süsteeme. Selleks otstarbeks oleks sobilik rakendada niinimetatud viie sammu strateegiat, mis kätkeb endas lahendusi nii inimkonna toiduga varustamise väljakutsetele kui ka põllumajandusega seotud keskkonnaprobleemidele.
Nendeks viieks sammuks on järgmised etapid: põllumajandusliku jalajälje edasise paisumise peatamine, senisest palju efektiivsem ressurssidega ümberkäimine, hektaripõhise toodangu maksimeerimine kemikaalivabal viisil, modernse tehnika kaasabil, seal, kus see on oma potentsiaalist madalamal tasemel ehk siis peaasjalikult arengumaades, nihe toitumises loomsete produktide tarbimise minimeerimise suunas, toidu raiskamise vähendamine.
Kõigi esitatud eesmärkide poole on vajalik püüelda üheaegselt ja kooskõlastatult. Ühekülgsest lähenemisest nimetatud probleemide likvideerimiseks ei piisa. Sealjuures on vajalik hetkeolukorra adekvaatne positsioneerimine. Seda asjaolu on silmas peetud paljude teemakohaste dokumentaalfilmide loomisel. Näiteks film "Meie toidame maailma", mis räägib toidust globaliseerumise kontekstis: kalameestest, talunikest, kaugsõidu veoautojuhtidest ja võimukatest korporatsioonijuhtidest, kauba- ja rahavoogudest ― puudusest külluse keskel.
Tuvastamaks toidutööstuse olemust, on austria filmilooja Erwin Wagenhofer toonud meieni antud sektori tagamaad mitme Euroopa riigi ja Brasiilia näitel. Selgub, kuidas mitmes maailma piirkonnas valitsev näljahäda on meiega seotud. Soovitan teil end taoliste dokumentaalidega kursis hoida ja miks mitte neid ka ise luua.
Ärgem laskem end seejuures heidutada meediakanalitest, mille jaoks on elulised küsimused nagu meie tänanegi teema liiga suur hüpe. Nemad hoiavad oma profiili algklasside tasemel, tingituna peavoolumeedia vajadusest teenindada suurkorporatsioonide huve ja maailmavalitsejate agendasid, mida need müra tekitavad jüngrid isegi teadvustada ei pruugi.
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Kaubandus- ja Arengukonverents (inglise keeles United Nations Conference on Trade and Development, UNCTAD) avaldas sellekuises raportis, et ainus viis maailma äratoitmiseks on regioonipõhine mahepõllumajandus, mis loob tugevad kohaliku toidu süsteemid. Sealjuures peetakse vajalikuks üleminekut monokultuursetelt istandustelt iseseisvatele väikesemõõtmelistele tootmisviisidele ja permakultuuri viljelemisele.
Kuid ka sellest meil ei räägita, sest tooraine ekspordi tagamine Eestist ja muudest arengumaadest ning suurkorporatsioonidele odava tööjõu tagamine on tähtsam.
