Meile lähim riiklik päästekomando asub umbes 25 kilomeetri kaugusel, ja olgem ausad, need 25 kilomeetrit, mis võrduvad umbes 25 minutiga, võivad saada kellelegi saatuslikuks.

Tänu sellele, et meie perepea on vabatahtlik päästja, ma tean ja näen, kui kiiresti meie kandi päästjad reageerivad. Pärast kõnet komandost on mees kodust läinud kahe minutiga, komandosse minek võtab aega veel umbes kaks minutit, ja enne kui mina jõuan arugi saada, mis toimub, näen juba aknast, kuidas ZIL vilkurite ja sireeni saatel majast mööda vuhiseb. Õnneks on meil ümbruskonnas väljakutseid vähe, üldjuhul peavad mehed ikka tiba kaugemale sõitma.

Kohalik depoo on praktiliselt olematu, kuid sellegipoolest tean, et meeskond on kogu aeg minekuvalmis. Õnneks saavad mehed omale üsna pea korraliku depoo - ruumid on olemas ja ehitus- ning remonttöödel panevad mehed ise hea meelega käe külge.

Kurvem lugu on muidugi politsei ja kiirabiga. Kaks aastat tagasi toimus meie muidu vaikses alevis õõvastav lugu: oma koduukse ees tulistati meest, ja veel mitu korda. Kiirabi tulek võttis aega umbes 35 minutit. Oleks kuulid veidi nõrgemaid kohti tabanud, siis oleks selle mehe eluküünal ilmselt kustunud. Ei taha mõeldagi, mis oleks siis, kui mõne lapsega juhtuks suurem õnnetus - kiirabi tuleb ju kaua.

Politseipatrulli on alevi vahel üsna tihti näha, ja meil on ka turvafirma patrullauto, mis on üldjuhul alevis kohapeal. Paraku pole turvafirma töötajad kõige pädevamad. Üks mees on näiteks nii lühike ja ümmargune, et tema eest jookseksid ka lasteaialapsed ära - ilma pingutamata. Teine mees aga ei julge kakluselegi vahele minna - ütleb, et ootame politsei ära.

Aga ka politsei saabumine võib tihtipeale võtta aega rohkem kui kiirabi saabumine. On olnud juhuseid, kus olen ise pidanud politseisse helistama ja olen saanud sealt sellise vastuse, et hoidke palun inimesi kinni - patrull jõuab 40 minutiga.

Jah, ma tunnen ennast oma kodukandis turvaliselt, aga mitte piisavalt...