Jüri Kukk: NATO vihmavari on reaalsus
Paljud inimesed arvavad jätkuvalt, et Venemaalt lähtuva agressiooni korral pole Eestil NATO-lt abi oodata, sest suuremad lääneriigid lihtsalt ei taha või ei julge venelaste massiga sõdida. Kui aga relvaabi jääb tulemata, siis polevat endalgi mõtet vastu hakata, sest see olevat vaid enesetapp.
Muide, ka 1940. aastal leiti, et vastupanu tooks liiga palju ohvreid, aga tõi hoopis allaandmine: Eesti sõjaväelased, kes oleks võinud surra relv käes kodutanumal, surid hoopis alandatute ja hüljatutena vangilaagrites. Pluss kümned tuhanded küüditatud ja okupatsioonist muserdatud.
Õnneks näitas Krimmi annektsioon, et NATO ei kavatse meid siiski agressori vastu üksi seisma jätta. Kaitseminister Urmas Reinsalu palvel saadeti meile juurde sõjalennukeid, Ämari tahetakse muuta NATO lennuväljaks, oodata on sõjalaevu ja alaliselt ka bloki vägesid. See kõik on signaal Kremlile, et nood siit eemale hoiaksid. Kui meil on lisaks oma relvajõududele ka liitlaste väed, siis ei saa keegi konfliktist lihtsalt kõrvale hoida.
Omamoodi hoiatuseks Venemaale on ka arvukate NATO liikmesmaade sõjaväelaste, diplomaatide, riigijuhtide ja poliitikute külaskäigud. Ja mõistagi meie enda üksuste aktiivsem tegutsemine õppuste raames.
Eestlased on sageli kahtluse alla pannud ka välismissioonide vajaduse, kaitsekulude suurendamise ja oma armee vajaduse üldse. Sageli öeldakse Kaitseliidu kohta põlglikult: "Kari mehi mängib poisikeste kombel põõsastes sõda!" Paraku ongi just meie osalemine missioonidel pingekolletes, Baltikumi kõrgeimad kaitsekulud ja kodanike aktiivne kaasalöömine riigikaitses toonud meile liitlaste tunnustuse ja abi.
Ilmselgelt saame me vajadusel sõjalist abi juhul, kui oleme ise valmis relvaga kodumaad kaitsma. Viimase aja massiline astumine Kaitseliitu lubab oletada, et teist korda Eestit enam lahinguta ära ei anta. Pidagem meeles ütlust: kes ei sõdi oma armees, see sõdib võõras. 1940. aastal vastupanust loobunud Eesti mehed sõdisidki ju laskurkorpuses Afganistanis, Ungaris, Tšehhoslovakkias ja mujalgi, aga okupantidena.
Sageli peetakse relvajõudusid ebavajalikuks ja neis teenimist noorte meeste jaoks mahavisatud ajaks. Tegelikult on kaitsevägi vajalik ka näiteks tsiviilkatastroofide korral, sest tegemist on mobiilseima organisatsiooniga, mida saab lühikese aja vältel paisata vajalikku kohta. Näiteks hiljutise maavärina ajal saatis Tšiili riigi põhjaossa lisaks päästjatele ka sõdurid. Eesti kaitseväelased on osalenud metsapõlengute kustutamisel.
Noorte meeste sõjalised oskused võivad lisaks vastupanule olla kasulikud ka tsiviilisikute evakueerimisel. Sõjas ei lasta kahuritest umbropsu, vaid kindla plaani järgi. Nii saab väljaõppega kaitseväelane oma lähedasedki juhatada ohupiirkonnast välja nii, et nood pääseksid tsooni, mis jääb laskepiirkonnast välja. Teadmisteta inimene võib aga põgenikud otse tule alla juhatada.
1970ndate alguses Suurbritannias valminud seriaali "Kelmid ja pühakud" peategelastel, briti aristokraadil lord Brett Sinclairil ja ameerika miljardäril Danny Wilde'il oli paljude ülikoolide diplomite kõrval ette näidata ka sõjaväeteenistus oma riigi relvajõududes. Norra ja Briti printsid teenivad sõjaväes, sageli lausa pingekoldes. Miks peaksid Eesti noormehed neist kehvemad olema?
