Tõnu Lehtsaar: Inimesed, kes rahu kaotavad, hakkavad seda kohe otsima - nad on rahunõudjad
Otsustamisuurimused näitavad, et ka kalkuleeritud otsused langevad tunde pinnalt. Veenmisuuringud näitavad, et sageli tunne murrab ratsionaalsed argumendid. Ja lõpuks on suured liikumapanevad jõud nagu armastus, viha ja iha vägagi emotsionaalsed kategooriad. Ka ideele suudab inimene pühenduda vaid siis, kui see on teda isiklikult puudutanud, temas tundeid tekitanud.
Peale selle näib mulle, et on olemas mitmeid tundeid, mis hästi ei kirjeldu tavapärastes psühholoogia mõistetes. Üheks selliseks on rahutunne, millele olen meie rahutul ajal üha enam hakanud mõtlema.
Olen kohanud inimesi, kes elavad rahus iseendaga, maailmaga, Jumalaga. Ja kui nad selle rahu kaotavad, hakkavad nad seda kohe otsima, nad on rahunõudjad. Usun, et iga inimene on tundnud vähemalt mingil hetkel rahu iseendas. Püüan erinevaid kilde vestlustest ja kogemustest kokku pannes rahutunnet kirjeldada.
Rahutunde üheks tunnuseks on sügavus. Inimesed tunnevad sügavat rahu. Ilmselt pinnaliseks muutudes rahutunne minetab oma olemuse. Sügavus muudab rahutunde olukordade üleseks. Kes on rahu leidnud, seda ei häiri kiirus, kiirustamine ja muutumine. Ta elab sellele rahulikult kaasa.
Rahutunde üks vendadest on tõetunne. Kui me mõistame tõde, kui tegelikkusele vastavat teadmist, siis see teadmine ise mõjub rahustavalt. Seda rahu läheb vaja siis, kui on tõeväänamise ajad. Olen imetlusega jälginud, kuidas teadlased ja pühendunud usklikud elavad üle ka neid aegu, kui tõest rääkimine võib olla lausa karistatav.
Seepärast eeldab rahutunne mõistlikkust ja arukust, vääramatute seaduspärasustega arvestamist. Kes loodusseadusi või muid vääramatusi väänab, ei leia rahu. Vaid tõde teeb vabaks ja loob rahutunde.
Rahutunde teine vend on väärtuskogemus. See tähendab, et rahu leiab see inimene, kelle jaoks on olemas sügavalt kogetud väärtused. Väärtus on miski, mis loob selle, kes me oleme. See võib olla näiteks vanema armastus oma lapse vastu, kodaniku kiindumus oma riiki, kunstniku andumus loomingule. Tühised, kellel pole, mille nimel elada, ei tunne rahu.
Rahutundel on sotsiaalne mõõde. Vastuolulisel kombel see tunne nii ühendab, kui ka lahutab inimesi. Neil, kes rahu on tundnud, on palju, millest rääkida. Rahutul ajal ei ole rahutundjad soositud. Nende sõnum on kauge, võõras ja arusaamatu. Häiriv ja ajast majajäänud, nagu kusagilt teiselt planeedilt.
Rahu tähendab lõhede ja vastasseisu puudumist. Ilmselt on arenguks tarvis vastuolusid ja vahel ka lööminguid. Üles ehitamine saab toimuda ikkagi rahuajal, kui rahutundjad saavad oma võimeid parimal viisil rakendada.
Ühte olen veel tõdenud. Rahu ei leia need, kes otsivad seda olukordadest. Loota, et muutuvad olud toovad rahu, on nagu soov jõuda kohale horisondile. Rahutunne on kusagil tõe ja väärtuste juures. Leituna aitab see läbi minna ka rasketest ja rahututest olukordadest.
Psühholoogia õpetab, et emotsioon on reaktsioon millelegi. Usun, et ka rahutunne ei teki iseenesest. Kes lubab rahu, peab lubama ka tõde ja väärtusi. Rahutunne on pigem tegelikkusest arusaamise ja eneseleidmise tulemus, mitte eeldus. Seega tuleb rahutunnet otsida kusagilt mujalt, mitte rahutundest endast.
Head teelolemist!
