Lugeja: naised hävitavad ise oma võimalusi kohtuda meeldivate meestega
Naised kritiseerivad mehi alatasa, võrreldes neid printsidega valgetel hobustel, kuid armas tuhkatriinu pole neist naistest keegi. Kas mehed on ikka nii kohutavad?
Viimasel ajal olen palju juhtunud lugema erinevaid arvamuslugusid, mis kritiseerivad mehi. Kord on lugu meeste oskamatusest naisi kohelda, siis aga sellest, kui matsid ja kombetud nad on. Läheneda nad naistele ei oska, käituda nad ei mõista, kodune kasvatus on üldse olematu - umbes midagi sellist olen lugenud viimasel ajal väga palju.
Jah, tõepoolest on olemas igat sorti inimesi ning leidub ka selliseid mehi, kelle kombed ning käitumismaneerid nii mõnegi kaaskodaniku arust vajaka jäävad. Kuid keegi meist ei ole ideaalne. Ka meie, naised, mitte. Enne kui joosta mehi maha tegema, peaks mõtlema arukalt läbi, kas te ise olete ikka nii ideaalsed? Kõigil on oma puudused. Kui mõne inimese puhul teile miski vastumeelt on, jääge viisakaks, andke oma seisukohast märku ja las see nii jäädagi. Elu läheb edasi. Mõne juhtumi põhjal ei peaks kohe tervet meessugu maha tegema.
Olen saanud kuulda väga kohatuid ettepanekuid ning läbinud väga kohmakaid lähenemiskatseid. Nii mõnigi on olnud liiga pealetükkiv ja järgmised natukene liiga otsekohesed oma ütlemistelt, nagu puuduks filter mõtete ja jutu vahel. Ometigi pole ma neist ühestki kohe kirjutama tormanud ega pookinud nende omadusi tervele vastassugupoolele külge. Ma ei ole ka ideaalne ja mehed ei heida ju mulle ometigi minu äpardusi ette. Miks peaksin mina neile siis nende omi nina alla hõõruma? See oleks lihtsalt silmakirjalik.
Minu tutvusringkonnas on palju mehi, kes mulle alati näiteks ust avavad. Loomulikult ma ei vaja seda, mul on omal käed otsas ja ma olen ühe ukse ise avamiseks täiesti võimeline. Kuid ometigi teevad nad alati paar sammu kiiremini uksele lähenedes, et see avada. Ja see on tõesti väga armas neist ja ma ei hoia end kunagi tagasi, tänades neid selle eest. Kuid ma ei eelda, et nüüd iga mees peaks mulle ust avama.
Olen ka näiteks poes käies täheldanud, et on mehi, kes naist enda taga märgates ukse ees peatuvad ja ta endast mööda lasevad. Ka minule on võhivõõrad ust avanud. Ja taaskord, tänuavaldus ei võta minult tükki küljest ja ma teen seda vaba tahtlikult. Täpselt nagu nemad omast vabast soovist mulle ukse avasid. Väga matslik oleks kõndida sõnagi lausumata mööda ja eeldada, et nii ongi kõige õigem. Kui keegi mulle aga ust ei ava, kasvõi mu oma kaaslane, ei tee ma sellest suurt numbrit.
Mehed on erinevad. Me ei saa neilt kõigilt samu tegusid oodata. Sama on ka näiteks koti kandmisega. Kui mu kott on silmnähtavalt raske, käib mõni tuttav tungivalt peale, et seda ise kanda. Mõnel teisel pole sellest aga sooja ega külma. Ma hindan meest, kes mind mu raske kotiga aitab ja olen tänulik, kuid ma ei heida ette teistele, et nemad ei käitu sarnaselt. Ometigi on ju tegu minu kotiga ja ma peaksin olema suuteline seda ise kandma. Kui mees nüüd ei tee pakkumist seda ise kanda, kas ta siis ikka on tõesti mats? Miks ta peaks seda üldse tegema? Igaühel on kandmiseks täpselt nii palju, kui ta kanda suudab. Kui kott on liiga raske ja seda kanda ei jaksa, ära topi sinna siis nii palju asju ja mure ongi lahendatud. Mees ei ole kaamel, kes peaks tassima käekotti, mida naine ise vedada ei viitsi.
Omette lugu on erinevate lähenemiskatsetega. Kui mees naisele läheneb, on see juba paras julgustükk tema poolt. Selle eest peaks mehi just tunnustama. Isegi kui katse on kohmetu ja sõnad väga lamedad, peaks andma julgele proovijale võimaluse. Vasta viisakalt ja anna mehele võimalus põgusaltki tuttavaks saada. Läbikukkunud vestluse algatuse eest ei tohiks kedagi kohe maha kanda. See ei ütle inimese isiksuse kohta ju mitte kui midagi. Ja isegi kui mees ei tundu sulle väga atraktiivne, ei tähenda, et pead ta kohe eemale tõrjuma. Uusi tutvusi ja sõpru tuleb ju ka kuidagi leida. Kas siis äpardunud tutvusest ei võiks kujuneda hoopis meeldiv sõprus?
Mehed ei ligine alati naistele, et neist oma uus kaasa teha. Vahel nad tahavadki lihtsalt leida uusi tuvusi ja meeldivat seltskonda, kellega koos veidi aega mööda saata ja vestelda. Kui palju on neid naisi, kes julgevad kaine peaga mõnele mehele ligi astuda ja vestlust alustada? Ma ei usu, et väga palju. Ja need, kes seda teevad, teavad omast käest, et see nõuab hulganisti julgust ja enesekindlust. Pealegi, milliste unikaalsete ja väga heade lausetega te lagedale tulla suudaksite? Ma tahaks neid tõsimeeli kuulda. Palun üllatage mind.
Me elame ajastul, mil naised rõhuvad tihti feminismile, kuid samal ajal ootavad meestelt rüütellike tegusid. Meie, naised, saadame välja väga vastakaid signaale ja ajame mehi vaid segadusse oma soovide ja tahtmistega. Selle asemel, et mehi ainult kritiseerida kõige eest, mis ei meeldi, võiks neid tunnustada väikeste asjade eest, mida nad õigesti teevad. Tehes maha mehi, kes teile esimese 30 sekundiga muljet avaldada pole suutnud, näitate välja vaid oma rumalust.
Toredad mehed pole kuhugile kadunud, nad on siiani alles. On lihtsalt naisi, kes neid eemale peletavad. Imelised toredad isiksused on peidus kõigi meeste sees, kuid nad ei sobi kokku alati iga naisega. Mida saavutatakse meeste mahategemisega? Mitte midagi! Kui aga mõni mees naiste kohta sõna julgeb võtta, on põrgu lahti. Kui teie julgete pruukida suud teiste kohta, siis võite kindlad olla, et sellele vastatakse samaga.
Selle asemel et mehi maha teha, vaadake ennast ja oma käitumist kriitilise pilguga. Meeldivaid kohtumisi saavutavad vaid inimesed, kes suudavad endast kõrvaltvaatajale meeldiva mulje jätta. Andke üks kordki tavalisele mehele ka võimalus. Ta ei pruugigi olla nii tavaline, nagu te arvate!
