Maailm on Ilvese sõnul taas tagasi nullsumma paradigma juures. Jutt ei käi ainult Krimmist või Ukraina ja Venemaa vahelistest suhetest. See nihe on muutnud eeldusi, mis on aluseks Euroopa julgeolekule ning suhteid demokraatlike riikide ja Venemaa vahel.

„Sõjalise sissetungi õigustamine fabritseeritud vajadusega kaitsta etnilisi „kaasmaalasi“ taaselustab 1938. aastal Sudeedimaa annekteerimisel kasutatud argumendid. USA ja Euroopa Liidu juhtide jaoks on kätte jõudnud Churchilli hetk. Me peame tõusma olukorra kõrgusele kogu jõu, selguse ja kiirusega,“ kirjutab Ilves.

Ilvese sõnul tuleb astuda nii lühi- kui ka pikaajalisi samme. Pärast 2008. aasta Gruusia sõda oletas maailm, et see konflikt oli segane ja ühekordne ning kiiresti naasti tavapärase suhtluse juurde. Nüüd aga teame me, et oleme tunnistajaks põhimõtete ja poliitika restauratsioonile, mis on Kremlis kõige kõrgemal tasemel välja kuulutatud, nendib Ilves.

„See pole aeg paanikaks, vaid kalkuleeritud vastuseks külma sõja järgse maailmakorralduse ilmselgele revideerimisele. Lõpuks on ju olemas vahendid sellistele väljakutsetele vastuastumiseks,“ kirjutab Ilves.

Esiteks tuleb Ilvese hinnangul tegutseda otsustavalt NATO sees. Senaator Richard Lugari kunagine ütlus, et NATO pidi oma piirkonnast välja minema või oleks ta toimimast lakanud, enam ei kehti. Me oleme Ilvese sõnul selgelt tagasi oma piirkonnas ja tuleb taas tegutsema hakata. NATO olemasolu mõte on kaitsta oma liikmeid ja nende territooriume. Tuleb viivitamatult astuda samme kindlustamaks NATO kohalolek kogu alliansi territooriumil. „Moskva ametlikus meedias on võtnud võimust 1930. aastate stiilis sõjahüsteeria (Venemaa on ainus riik, mis on võimeline muutma Ühendriigid „radioaktiivseks tuhaks“, teatas Vene riikliku telekanali juht hiljuti); sellises keskkonnas saab otseseks vastuseks olla vaid rahulik, kuid kindel pühendumus heidutusele,“ ütles Ilves.

Tunnistades, et see väljakutse jääb keskmiseks ja pikemaks ajaperioodiks alles, peab NATO septembris Walesis toimuva tippkohtumise eesmärk olema NATO tuumikvastutuse ümberfokuseerimine, leiab Ilves. See peab käima käsikäes Euroopa liitlaste suuremate investeeringutega riigikaitsesse. Kaitsekulutuste säilitamine kahel protsendil sisemajanduse kogutoodangust peab olema liitlaste pühendumuse peamine mõõdupuu. „Euroopa liitlased peavad ärkama ja mõistma, et selle eesmärgi täitmine on eluliselt tähtis heidutuse usutavaks muutmiseks ning transatlantilistele suhetele taas elu sisse puhumiseks,“ kirjutab Ilves.

Teiseks leiab Ilves, et agressioon Ukrainas ega Krimmi annekteerimine ei tohi jääda mitte midagi maksma minevaks õnnestumiseks. „Ma olen vapustatud, et juba mitu nädalat on mõned arutanud, kuhu Ukrainas Venemaa järgmise löögi võib anda. Lisaks sõjalisele survele jätkab Venemaa Ukraina poliitilist ja majanduslikku õõnestamist. Ukraina valitsusele tuleb anda nii palju kui võimalik poliitilist toetust, majanduslikku abi ja praktilist oskusteavet. Selle tegemine on Euroopa huvides. Selles suhtes ei tohi meie pühendumuses ega eesmärkide selguses kahtlust olla. Ukraina vajab meie tugevat toetust. Me peame jääma kindlaks abistamisele nii palju kui suudame. Ka Moldovat ja Gruusiat tuleb aidata ja julgustada,“ kirjutab Ilves.

Ilves märgib, et Vene Föderatsiooni kiirkorras kodakondsuse andmise praktika, mille puhul jagatakse etnilistele venelastele välismaal Vene passe, soovigu nad seda või mitte, nii et neid saaks „kaitsta“ nende praegusel kodumaal, on vastuvõetamatu. Passid on reisidokumendid, mitte agressiooni õigustamise vahendid. „Seda, mida on praktiseeritud hiljuti Ukrainas ja 2008. aastal Gruusias, võidakse korrata Prahas, Londonis või Brooklynis,“ kirjutab Ilves.

Kolmandaks peab Venemaa Ilvese sõnul oma agressiooni eest kallist hinda maksma. See on küsimus rahvusvahelise korra usutavusest, korra, mis kokkuvarisemise puhul „kõik on lubatud“ mudeliks, teeb maatasa rahvusvahelised suhted, rahu ja stabiilsuse. Positiivse hõlmamise poliitika Venemaa suhtes tuleb Ilvese arvates ümber hinnata mitmetes rahvusvahelistes organisatsioonides, sealhulgas ÜRO-s, Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsioonis (OSCE), Euroopa Nõukogus, NATO-s ja Euroopa Liidus. „Meie vastus Venemaale ei tohi puudutada gaasi hinda, see peab puudutama ühiste väärtuste austamist. Kõik majandussanktsioonid on odavamad kui sõjaline sekkumine. Miski ei maksa rohkem kui vabaduse kaotus,“ kirjutab Ilves.

„Möödunud aastatel on transatlantiline allianss seisnud silmitsi mõnede keeruliste väljakutsetega. Täna seisame me silmitsi kõige keerulisemaga põlvkondade jooksul. Mõnedes Euroopa osades summutatakse vabaduse tulesid. Me peame astuma otsustavaid ja ühtseid samme kindlustamaks, et tulevased põlvkonnad ei esitaks küsimusi, miks midagi ei tehtud ja miks me ei tegutsenud, kui nii palju oli kaalul,“ võtab Ilves oma kirjutise kokku.