Kohe pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid võtsid Ühendriigid appi Põhja-Atlandi lepingu organisatsiooni harta artikli viis, mis kohustab liikmesriike tulema appi neile, keda rünnatakse, kirjutab MacKenzie Kanada ajalehe Globe and Mail veebiväljaandes. See oli esimene kord NATO ajaloos, kui artikkel viis oli rambivalguses, ning kahjuks olid augud selle tõlgendamises MacKenzie sõnul piisavalt suured, et neist veokiga läbi sõita. Ükski artikli viis koostajatest ei andnud mõista, kui suure sõjalise abiga panustamist igalt liikmesriigilt oodatakse. Teiste sõnadega, NATO on tegelikult varjatult valikuvõimalustega allianss, kus iga liikmesriik võib valida mitte ainult seda, kui palju panustab, vaid ka seda, kui palju ta tegelikult teeb pärast sõjatandrile saabumist, kirjutab MacKenzie.

Afganistanis sai Mackenzie sõnul selgeks, et kui turvalised õhurünnakud on üks asi, siis paljud riigid ei ole valmis saatma oma vägesid ohtlikesse maavägede lahingutesse. Mitmed riigid, kes saatsid vägesid Afganistani, andsid hoiatusi, mis oleksid olnud naljakad, kui tagajärjed poleks olnud nii tõsised: „Me ei patrulli öösel“ ja „Me tulistame ainult, kui meid esimesena tulistatakse“ ja „Me ei lähe väljapoole baasi piire“.

2011. aasta õhurünnakute kampaania Liibüas kinnitas MacKenzie sõnul teooriat, et risk on peamine otsustav faktor, mis määrab riikide osalemise, kui NATO kutsub. Muammar Gaddafi vägede pommitamine oli äärmiselt madala riskiga ja allianssi kuuluvatest vabatahtlikest puudust ei olnud.

„Vaatamata NATO võitlusvõime pidevale kahanemisele pärast külma sõja lõppu jätkas allianss kasvamist, liikudes itta ja võttes vastu sellised endised Nõukogude Liidu satelliitriigid nagu Ungari, Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Rumeenia. Tungimine otse Venemaa piirile ja liikmestaatuse kinkimine sellistele riikidele nagu Eesti ja Läti oli äärmiselt ebamõistlik, sest allianss ei ole enam võimeline sõjalise jõuga appi tormama, kui mõni liige on ohus. Kogu lääne retoorika Ukraina kohta on mõttetu, sest Venemaa teab, et NATO ei ole võimeline ühekski suure riskiga sekkumiseks – mitte kuskil,“ kirjutab MacKenzie.

Pärast NATO läbikukkumist Afganistanis on MacKenzie hinnangul võimalik, et tekib kolmetasemeline allianss:

1. tase: Need riigid, kes tahavad.

2. tase: Need riigid, kes ei taha.

3. tase: Need riigid, kes ei suuda.