Lugeja: tahaks vanavanematelt küüditamise kohta küsida, aga neil on valus rääkida

Kuna täna on küüditamisohvrite mälestuspäev, siis otsustasin lihtsalt avaldada mõtte ka teistsugusest küljest. Olen varsti saamas 30 ja mäletan, et ka lapsena soovisin alati küüditamisest ja üldse Teisest maailmasõjast rohkem teada saada.

Toona võisin ainult raamatutest lugeda, kuidas need asjad ikkagi käisid, ja teadagi öeldakse, et ajaloo kirjutab ikka võitja. Kaotajal on oma lugu rääkida.

Minu vanaisa polnud sõja ajal ei sakslaste ega venelaste poolel, vaid redutas mööda metsa ringi. Mäletan väga selgelt, et ta ei tahtnud nendest teemadest midagi rääkida, ja peale seda ma ka ei puudutanud seda koledat külge meie ajaloost.

Mingisuguseid küüditamislugusid on ikkagi rääkinud minu teine vanaema, kuid ega keegi väga ei ole tahtnud rääkida, ja kui seda igal aastal uuesti avalikult meelde tuletati, siis oli vanavanemate näost näha, et nad tahaks seda kõike unustada, kuid ei lasta.

Igal aastal oleks keegi nagu aina suuremalt ja suuremalt need haavad jälle lahti kiskunud. Nad oleks sel päeval justkui ära kadunud, silmades oli tühjus…

Mul on kahju, et ma ei saanud neilt küsida, kuidas see kõik käis, kuid samamoodi nagu me austame küüditatuid ja sõjaveterane, peaksime austama ka neid inimesi, kes ei taha sellest enam mitte midagi kuulda. Milleks on vaja sellest nii palju rääkida?

Nüüd mõtlete, et nõrgad inimesed. Pakun, et seda ütlevad just need, kes on ise noored ja asjadest midagi ei tea - kes pole eriti näinudki neid inimesi, kes seda õudust on pidanud üle elama. Kui ise midagi halba üle elad, siis vaevalt et on tore, kui keegi palub seda kogu aeg meelde tuletada.