Reinsalu riigikogule: Lääne poliitikud on alles viimasel ajal kinnitanud, et Eestil oli Venemaa suhtes õigus

Tänase riigikogu istungi alguses tegi kaitseminister Urmas Reinsalu poliitilise avalduse, kus sõnas, et Eesti jaoks pole hetkel pakilisemat küsimust kui julgeolek.

"Alates Venemaa agressioonist Gruusias 2008. aastal pole meil vaja enam Brüsselis selgitada meie ja meie naabrite kaitsmise vajadust. Ukrainas toimuv on geopoliitiline maavärin ja Venemaa ülbitsemine peab saama vastuse," ütles Reinsalu.

Reinsalu sõnul on Eestil välismaal tõsiseltvõetava riigi kuvand. "Peame alati oma sõna ja sellisena meid ka teistes riikides nähakse."

Urmas Reinsalu poliitiline avaldus täismahus:

Austatud riigikogu liikmed,

Lahkuva kaitseministrina otsustasin riigikogu ees esineda poliitilise avaldusega, et peatuda viimastel aastatel kaitsevaldkonnas tehtul, aga ka eesseisvatel väljakutsetel ja eesmärkidel. Sellised avaldused, nagu te hästi teate, pole tavapärased, kuid tavapärane pole neil nädalatel ja ilmselt eelseisvatel kuudel ja aastatel Eestit ümbritsev julgeolekukeskkond. Kuigi Eesti enda sõjalise kaitse arendamine toimub pikaajaliste plaanide järgselt, mille aluseks on erakondadevaheline konsensus põhilistes riigikaitselistes küsimustes, on meie lähinaabruses toimuv kriis mõjutanud kardinaalselt kogu Euroopa julgeolekut, seda eriti Venemaaga piirnevate riikide jaoks. Tänasel päeval pole pakilisemat küsimust Eesti riigi jaoks kui julgeolek.

Nagu teate, täitub meil neil päevil kümme aastat NATO liikmelisusest. Eesti kaitsevõime on selle ajaga palju muutunud, aga muutunud on ka allianss ise. Kuigi kriitikuid ja skeptikuid leidub rohkelt, olen ise veendunud, et tänane NATO on sõjaliselt tugevam kümnenditagusest. Tõsi, kaitsekulude olukord Euroopas tervikuna valmistab muret – ja see on mitme liitlase puhul ikka veel majanduskriisist alguse saanud langustrendis – kuid tänane NATO on reaalselt kokku harjutanud, sõjaliselt karastunud ja kogenud organisatsioon. Alates Venemaa agressioonist Georgia vastu 2008. aastal pole meil Brüsselis ega liitlaste juures vaja enam pidevalt müügimehena kollektiivkaitse tähtsust jutlustada; Põhja-Atlandi leppe artikkel viiest lähtuv kollektiivkaitse on saanud iseenesestmõistetavaks, sellest on taaskord saanud NATO põhiülesanne. Viimastel nädalatel on mitmed Lääne poliitikud mulle kinnitanud: saame alles nüüd aru, et teil oli kõik need aastad, kui meie pidasime teid paniköörideks, tegelikult õigus.

Kui Georgia sõda oli enamiku läänemaailma jaoks ebameeldiv äratuskell, siis Ukrainas toimuv pole muud kui tuletõrjealarm. Või geopoliitiline maavärin. Rahvusvaheline kogukond pandi ootamatult fakti ette, et 21. sajandi Euroopas käivadki asjad nii, et üks naaber tungib oma sõjaväega – vabandust, roheliste mehikestega – teise riiki ja korraldab seal nii-öelda referendumi ja annekteerib endale meelepärase territooriumi. Ilma igasuguse rahvusvahelise õiguse või moraalse katteta. Eesti riik peab tegema rahvusvaheliselt kõik, et ülbitsemine saaks vastuse, kuritegu karistuse.

Ilmselt leidub ka meil küünikuid, kes küsivad, et miks Lõuna-Osseetias, Abhaasias, Krimmis ja Ida-Ukrainas toimuv üleüldse Eesti jaoks korda läheb, aga ma loodan, et valdav enamik inimesi mõistab, et kui selline käitumine kujuneb aktsepteeritud normiks rahvusvahelistes suhetes, siis ei saa unerahu olla mitte ühelgi sellise agressorriigi naabril. Ja mitte ainult naabril: kuna Venemaa kodanikke elab absoluutselt kõikides Euroopa riikides, siis lähtuvalt Moskva retoorikast võiks Krimmi-laadne stsenaarium taaslavastamisele tulla ükskõik kus. Küll vajadusel ka näitlejaid, lavakunstnikke ja kostüüme leiab. Ning arvestades Kremli senist stoilist reaktsiooni Lääne hoiatustele, ei saa taolisi „referendumeid“ enam tulevikus pidada täiesti välistatuks. Vastupidi, sellest võib kujuneda uus muster. Lugege vaid Venemaa presidendi eilset kõnet, kus ta selgitab oma teoviisi motiive, ja see tekitab õõvastust.

Samas kinnitan kõigile – ja ma rõhutan seda veelkord – Eesti Vabariik ei peaks tundma hirmu. Me oleme hästi kaitstud, paremini kui kunagi varem. Kuid Venemaa käitumine peab kaasa tooma põhimõttelise muutuse selles, kuidas me ise oma julgeolekut näeme ja kuidas sellesse panustame. Ja meie enda kõrval terve demokraatlik läänemaailm.

Austatud kolleegid.

Ootamatult, kuid vääramatult elamegi uues julgeolekukorras. Küsigem endilt, kuidas selles rahvusvahelist õigust jalge alla tallavas keskkonnas endaks ja sõltumatuks jääda. Mida tegema endistviisi, mida ümber mõtlema või muutma?

Esiteks tahan ma toonitada, et minu hinnangul on Eesti riik halvenenud julgeolekukorraks siseriiklikult valmistunud. Markeerin järgnevalt märksõnadega peamised arengusuunad ja teemad, mis on meie sõjalist riigikaitset viimastel aastatel iseloomustanud:

- Meie kehtiva sõjalise riigikaitse arengukava juhtpõhimõtteks on piiratud ressursside tingimustes luua võimalikult tõhus, toimiv ja tõsiseltvõetav kaitsevägi. Oleme tõsiselt analüüsinud Vene-Gruusia sõja järelmeid. Kaasaegne sõda on kiire. Konflikt võib esile kerkida ootamatult ja vastane ei anna aega valmistumiseks. Sellest eeldusest lähtudes oleme ka oma kaitseväge reforminud. Oleme jõudsalt liikunud paberarmeelt reaalselt kasutatavale ja võimalikult hästi varustatud kaitseväele. Meil puudub luksus aina planeerida, ehitada ja arendada unelmate väge, mis võib-olla on valmis kahekümne aasta pärast – meil on vaja kaitseväge, mis on koheselt kasutatav.

- Oleme võtnud vastu otsuseid bürokraatia vähendamiseks kaitseväes ning keskendunud kaitseväe tegeliku kaitsevõime kasvatamisele. Meie selge eesmärk on täielikult varustatud ja relvastatud kiirreageerimisstruktuur. Oleme otsustanud rajada tänapäevased väljaõppetingimused juba olemasoleva taristu põhjal. Oleme vähendanud staape ja ühtlustanud sõja- ja rahuaegseid juhtimisahelat.

- Venemaa agressioon Ukrainas, sealhulgas suuremahulised planeerimata „õppused“ meie idapiiri taga, tõestavad luure- ja eelhoiatusvõime prioriteetsust. See valdkond peab jääma esmatähtsaks ka tulevikus. Kiirelt on küpsemas meie erioperatsioonide võime.

- Mahukamatest ja olulisimatest hangetest mainin veel jalaväe lahingmasinaid, liikursuurtükke ja tankitõrjet. Töö nende hangetega on käimas. Ämari lennuväli on valmis vastu võtma ja opereerima liitlaste lennukeid.

- Me ei saa rääkida kaitsevõimest ilma vabatahtlikkuse ja kaitsetahteta. Kõigi näitajate järgi on see Eestis arvestatav, ning eriliselt teeb rõõmu noorte teotahe. Kaitsetahe ei peaks puudutama ainult noormehi vanuses 18-27 aastat, vaid kõiki ühiskonnagruppe ja elualasid. Kutsun kodanikke üles liituma Kaitseliiduga, aga samuti ühiskondlikult tänu avaldama Eestit välisoperatsioonidel teeninud veteranidele. Ma olen uhke selle üle, et meie ühiskond pole muutunud halvas mõttes euroopalikuks heaoluühiskonnaks, mida iseloomustab moraalne maharelvastumine ja julgeoleku enesestmõistetavaks pidamine. Esmaspäeval kinnitasin uue kava, et kaasata vabatahtlikke rohkem Eesti riigikaitsesse. Kõigil inimestel peab vastavalt oma huvidele ja võimetele olema võimalik panustada.

Palju on tehtud, aga uus reaalsus nõuab meilt rohkemat:

- Eesti riik ei tohi sõjalise või muu kriisi tingimustes lakata funktsioneerimast. Me peame sisuga täitma riigikaitse laia käsitluse. Esmakordselt võttis valitsus läinud kuul vastu riigikaitse laiapindse arengukava. Sõjaline kaitse on riigikaitse peamisi sambaid, kuid mitte ainus. Pea kõigil ministeeriumitel on kohustus mõelda riigikaitselistest vajadustest lähtuvalt. Ning ministeeriumide üleselt – riigikantseleis – peab hakkama toimima riigikaitse koordinatsiooni funktsioon.

- Selleks tuleb läbi mõelda ka seadusandlik raamistik. Kaitseministeeriumis käib töö riigikaitseseadusega, mis peaks ilmavalgust nägema käesoleva aasta lõpuks. Samuti vajab uuendamist kehtiv, nelja aasta tagune riigikaitse strateegia.

- Sõjalise kaitsevõime seisukohalt ei ole küsimus täna vaid 2 protsendis kui numbris. Küsimus on selles, et vajame senisest kiiremas tempos oma iseseisva sõjalise kaitsevõime väljaarendamist. Me vajame reaalse kaitsevõime rakendamise huvides kahte brigaadi. Ühe brigaadi tegutsemisvõime saavutame aasta perspektiivis. Praeguse rahastamistasemega on teise brigaadi täielik relvastamine ja varustamine ette nähtud peale 2018. aastat. Peame tegema pingutuse saavutada see varustustase varem koos esimese brigaadi täiliku soomusmanöövervõimega varustamisega. Meie läbirääkimised Hollandi Kuningriigi kaitseministeeriumiga lubavad juba sel aastal sõlmida sellekohase lepingu, nii et Eesti saab endale esimesed jalaväe lahingmasinad 2015. aastal.

Kõike seda arvestades kutsun parlamendis esindatud erakondi üles arutama ja sõlmima parteideülese, rahvusliku kaitsekokkuleppe, mille eesmärgiks oleks saata Eesti ühiskonnale, meie avalikule ja erasektorile selge signaal kaitsevaldkonna tähtsusest, aga samuti leppida kokku lähiaastate põhilistes eesmärkides, lähtudes muutunud julgeolekuolukorrast.

Head kohalviibijad.

Lõpetuseks tahan veelkord tulla tagasi rahvusvahelise mõõtme juurde. Septembris toimub Walesis NATO tippkohtumine. Meie huvi on, et tippkohtumise keskne sõnum oleks see, et NATO põhiülesanne on muutunud oludes kollektiivkaitse. See tuleb sisustada konkreetse tegevusega selleks, et NATO säilitaks pärast Afganistani operatsiooni koostegutsemisvõime suuremahuliste sõjaliste operatsioonide tarbeks kollektiivkaitse huvides. Selleks on ennekõike vajalikud murdumatud liitlassuhted Põhja-Ameerika ja Euroopa vahel. Selleks on vajalik tõsiseltvõetav Euroopa panus ühisesse kaitsesse ja mitte pidev Ameerikale lootma jäämine.

Selleks on vajalik ka kiire, tark ja sihikindel tegutsemine kollektiivkaitse tugevdamise nimel. Eesti pakkus esimese riigina Euroopas NATO-le välja konkreetsed ettepanekud alliansi heidutusvõime suurendamiseks. Suurem arv õhuturbelennukeid Balti regioonis on selle esimene tulemus. Ühendriigid saatsid oma lennukid meie regiooni vaid mõned päevad pärast palvet. Oma otsusest saata oma sõjalennukid teatas esmaspäeval ka Suurbritannia valitsus.

Olen kahe aasta jooksul ise näinud, kuulnud ja mõistnud, milline on Eesti rahvusvaheline julgeolekukuvand. See pole ääremaa kuvand, vaid tõsiseltvõetava liitlase oma; riigi oma, kes teeb, mida ütleb, ning kes ei lase liugu teiste najal. Sisul põhinev kuvand on väikeriigi suurimaid valuutasid.

Siinset kõnet ette valmistades meenus mulle, kuidas ironiseeriti paari kuu eest minu USA-s välja öeldud mõtte kallal, et me igatseme Euroopast lahkunud USA tanke ja vajame Eestis liitlaste sõjalist kohalolekut. Meenutasin seda muigega, sest mõni nädal tagasi tõi USA Euroopasse 30 tanki tagasi. Debatid, mis praegu Washingtoni koridorides käivad, annavad tunnistust palju rohkemast kui üks tankipataljon. Euroopa julgeolek on USA otsustajate mõttelistel kaartidel tagasi. Peame tagama, et see nii jääks. Eilne Varssavis antud Ühendriikide asepresident Joe Bideni teade, et Ühendriigid on valmis kaaluma roteeruvate väeüksuste toomist meie regiooni, on väga tähtis ja teretulnud signaal. Mul on hea meel teatada, et eile saavutasime põhimõttelise kokkuleppe Poola kaitseministriga selleks, et Eesti õppusel lähitulevikus osaleksid Poola õhutõrje üksused.

Meil on julgeoleku defitsiit ja seda tuleb kompenseerida kiiresti ja mõjusalt. Me vajame liitlaste kohalolekut, me peame siin regioonis näitama üles valmisolekut ise rohkem panustada.

Palju enam peame muutunud oludes julgeolekuvallas koostööd tegema Põhjala-Balti regioonis. Tõesti, Balti koostöö ju toimib, tõusude ja mõõnadega, regulaarselt kohtume Põhjala riikidega, tihti ka kõik koos. Kuid nii kaua, kuni Soome ja Rootsi ei kuulu NATO-sse, on täiemahuline regionaalse koostöö potentsiaal saavutamata. Kogu regiooni julgeoleku huvides on Rootsi ja Soome liikmelisus NATOs. Muutunud julgeolekusituatsioon näitab, et praeguses kriisis pealtvaatajaks jääda on ülimalt ohtlik. NATO artikkel viis rakendub vaid NATO territooriumil. Teiseks pärssivaks teguriks on Läti ja Leedu madalad kaitsekulud. Kirjutasin täna kirja oma Leedu ja Läti kolleegile palvega neid tõsta. Mõistagi on see nende sisepoliitilise otsustamise koht, kuid paratamatult võetakse meid kolme tihti ühe regioonina; meil on sarnased väljakutsed, mistõttu võiks ka vastused väljakutsetele olla võrreldavad, mitte kordades erinevad.

Täna ja homme ja nähtavas tulevikus peame tegema kõik, et Ukraina kriis võimalikult rahumeelse lahenduse ja Venemaa käitumine rahvusvahelisel areenil adekvaatse vastuse saaks. Peame ausalt tunnistama, et tänane vastus on olnud ebapiisav ja kriis on eskaleerunud. Lääne maailm ei sanktsioneerinud Gruusia agressiooni järel piisavalt Venemaad ja see julgustas agressiooni kordama. Kui praegu Lääne survel ei suudeta agressorit sundida taanduma, siis jääb Euroopa julgeolekukriis kestma. Rahvusvahelise kogukonna võime kaitsta oma väärtusi on otsene Eesti julgeolekuhuvi. Täna on väärtuspoliitika ja huvipoliitika Eesti Vabariigi jaoks sajaprotsendiliselt kattuvad mõisted.

Meie ühiskond peab olema tugev. Tahan siiralt tunnustada selles kriisis Ukraina rahva südikust. Nad pole allunud massiivsele infosõjale ega provokatsioonidele. Ühiskonna sidusus kriisisituatsioonis on kõige otsustavama kaaluga. Peame õiges kontekstis mõtestama Venemaa agressiooni käekirja: sisemise kriisi pinnalt tekitada riikidevaheline kriis, mis läheb üle jõudu kasutavaks julgeolekukriisiks. See on meie jaoks reaalsus, millest peame tegema määravaid järeldusi ka Eesti sisejulgeoleku vallas. Kuid kõige aluseks on ühiskonna sidusus. Seega teeb agressor katse esmalt rahva kokkuhoidmistunne hävitada. Psühholoogilise kaitse, üksteise märkamine ja kokkukuuluvustunne on vundament meie julgeolekule. Me ei pea tundma hirmu. Ainus, mida peame kartma on hirm ise. Me peame muutunud oludes oma tegevusi kiretult muutma, seades keskmesse julgeoleku. Maailma on täna ohtlikum kui eile. Kuid me pole selles maailmas üksi ja me ei istu käed rüpes.

Austatud Riigikogu, tänan teid asise koostöö eest.