Kõige meeldejäävama klassikirjandi suutis üllitada üks tõsine maatüdruk. Neiu vaagis oma viieteistkümne eluaasta juures, miks ikka Keskerakond lasteraha juurde ei anna - nad ju valimistel lubasid! Neiu enda nägu värvus teose ettelugemise ajal muidugi väga punaseks, kuid klassile pakkusid nii tõsised mõtted palju nalja. Pärast oli veel õpetajate toaski meie klassi väikesteks vanainimesteks tituleeritud. Hiljem tuli direktor lausa meiega vestlema, et me ei unustaks oma lapsepõlve nautida. Erinevate riigiprobleemidega on meil aega maadelda kogu ülejäänud elu.

Teine humoorikas seik kohustuslike klassikirjanditega oli seotud talvisest vaheajast jutustamisega. Üks tollal veel vägagi ontlik klassivend suutis igasse oma lausesse suruda vähemalt neli korda sõna "siis". Väikene stiilinäide poisi teosest kõlab nii: "Siis tõusime üles ja sõime siis kõhud täis, et siis välja mängima minna ja siis tuppa telekat vaatama tulla." Mulle jäi pärast seda konkreetselt meelde, kui kohmakaks ja veidraks muudab teksti pidev parasiitsõnade korrutamine.

Vaene matemaatikaõpetaja sai oma aine liigse keerulisuse tõttu juurde hulga halle karvu. Nimelt ei suutnud meist keegi mõista, miks peame pähe tuupima erinevaid koosinusi ja siinuseid! Naljatledes ütlesime talle ikka: "Kas tulevases elus läheme poodi ja palume müüjalt üks koosinus piima ja kolm siinust saia?" Sellele õpetaja targu ei vastanud, kuid püüdis meile siiski selgitada, et matemaatika arendavat mõnusalt meie loogilist mõtlemist.

Praegu maadleb kirjatähtede voolimisega mu seitsmeaastane vennatütar. Tirts ise veel kurdab tihti, kuidas just tema tähed kuidagi kõverikud tulevad ja õpetaja nendega teps mitte rahul pole. Ega väike tüdruk ise ka väga aldis pole raamatuid lappama ja lugemisega sõnavara laiendama. Pigem naudib piiga just telerist jooksvaid multifilme ning sibistab näpuga tahvelarvutis kassi riidesse panna.

Käsitsi kirjutamine on endalgi kümne aastaga üsna randmest välja võõrdunud. Kirjutasin täna ametniku juures A4-lehele avalduse ja juba poole jutu peal pidin pastakast kramplikult kinni hoidvat kätt lõdvestavalt raputama. Meie põlvkond on nii ära harjunud vaid arvuti taga klõbistamisega!