"Minu tutvusringkonnas ei ole ühelgi lapsel vanaisa..."
Minu isa on terve elu töötanud ehitusel, erinevatel ametkohtadel. Alates müüriladujast töödejuhatajani. Kui tuli Eesti aeg ja kõik hakkasid oma ehitusfirmasid looma, pakuti ka isale osalust. Aga ema soovitas mitte kunagi isal ärisse minna.
Ta aimas, et siis ei näe perekond isa mitte kunagi. Sest siis ta teeb tööd ööd-päevad, vastutab teiste eest ja kui vaja, sööstaks ka ise kelluga ehitusele. Isa põhjendas, et nii saab rohkem raha… Ema ütles, et rohkem pole vaja, vaja on hoopis rohkem isa.
Poisil ei läinud koolis eriti hästi ja mina astusin just ülikooli. Mu ema ja isa olid siis napilt 40- aastased. 90ndate alguses tundus nii vanalt kannapööre teha naeruväärne. Mulle tundusid nad siis turvalised ja ratsionaalsed vanainimesed, kuid praegu olen ise sama vana. Ja sugugi mitte nii vana, et uusi pööranguid ei võiks võtta. Saaks pruuni diplomaadiga käia, unistas isa. Aga ema tundlik sõna jäi peale. Mitte mingil juhul pole mõtet võtta pingeid pea kohale. Ja isa jäi oma liistude juurde. Oli alati kell 19 õhtul kodus. Emale ja tegelikult ka endale meelepärasel ajal. Siis tehti väike vein või mindi kinno.
Ja hea oli, et mu isal oli tundlatega ema. Ees oli maffia ja katusepakkumiste aeg. Isa sõbrad, kes kooperatiive ja firmasid tegid, elasid ränka elu. Kes otsustas ise elust lahkuda, kes lihtsalt sattus suurtesse võlgadesse või lihtsalt suri pingete tõttu. Vedas neil meestel, kellel olid targad naised. See oli ka aeg, kui isad matsid oma poegi — neid, kes sattusidki võlgadesse uute äridega või astusid nõrgale kuritegudejääle.
See jutt tuli mulle meelde, kui Kaja Kallas astus isa kaitseks tütrena välja. Et isa oleks olemas vanaisana. Minu isa on ka praegu olemas. Samuti on ta vanaisana olemas minu ja venna lastel. Ta läheneb 70le, kuid käib iga päev ikka tööl. Pingevabal palgatööl. Tellimusi on palju, sest ta on saavutanud täiuslikkuse oma töös. Ta juba vaikselt vähendab koormusi, et lehed korralikult läbi jõuaks lugeda, kuid mitte palju. Nüüd ütlen ka mina, et võta rahulikumalt.
Pean ütlema, et mu isa on haruldus. Õigupoolest on vanaisad haruldus. Minu neljal parimal sõbrannal pole kellelgi isa ega nende lastel pole kunagi olnud vanaisa. Kahel on surnud vähki, üks suri allakäigutrepil ning ühe isa ei elanud ammu enam oma perega, surmateade saabus politseist.
