Lugeja: kas poliitiline eliit ikka mõistab adekvaatselt oma tegevuse tagajärgi?
Toimekas välisminister Paet jõuab eesrindliku demokraatia maaletoojana pikkade hüpetega Kiievist Brüsselisse ja Washingtoni, žongleerides rindeuudistega käigult. Hämmastama paneb kiirus, millega tehti Ukrainast "Eesti asi", sooritades visiite ja vaatlusi pöördeliste sündmuste keerises. Kui ei korduks järjekindlalt karjuvad vastuolud, mis devalveerivad kogu Eesti Vabariigi tõsiseltvõetavust, võiks kõik väikesed valed ja silmakirjalikkuse ju andeks anda.
Kiiev
Ukraina sündmuste käsitlemisel on rõhuasetus märkamatult kandunud põhjustelt tagajärgedele. Protsesside katalüsaatoriks oli Ukraina loobumine Euroopa Liidu assotsiatsioonileppest ja otsus liituda Venemaa tolliliiduga. Võib kergemat sorti mürki võtta, et Krimm ei olnud Venemaa plaan vaid spontaanne reaktsioon Kiievis teostatud võimupöörde ja selle seadustamise vastu Euroopa Liidu poolt. Putin võib olla kes iganes, aga kindlasti mitte rumal. Olles juba näinud massimeeleavaldusi Bolotnajal, on Kreml viimane, kellel on vaja revolutsiooni vahetult oma piiri taga või sõda vennasrahvaga.
Krimmiga seoses tuleks meenutada ka vastuolulist episoodi Euroopa lähiajaloost, kui 2008. aasta aprillis tegi välisminister Paet maailma kiirusrekordi (USA järel) tunnustades Kosovo eraldumist Serbiast. Kosovo sõjas ründasid NATO väed ilma ÜRO mandaadita Jugoslaavia Liitvabariiki, et peatada etniline puhastus.
Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale?
Tallinn
Kui meie ametliku retoorika järgi oli Kiievis veriseks muutunud võimupööre igati legitiimne, siis katsugem panna toimunu näiteks Eesti konteksti. Erinevatel hinnangutel osales Maidani meeleavaldustes ca 600 000 inimest, mis on 1,3% rahvastikust. Eesti mõõdustikus tähendaks see näiteks, et 16 000 inimest tuleksid ühe paralamendierakonna juhtimisel süütepudelitega Toompeale, et jõuga kehtestada oma nõudmised. Kuidas me sellele reageeriksime? Vägivalda, ükskõik kus või mis ettekäändel, ei saa aktsepteerida. Poliitikutel selliste eetiliste pisiasjadega probleemi ei ole.
Massilised spekulatsioonid Krimmi stsenaariumi kordumisest Ida-Virumaal on kas kellegi utoopiline soovmõtlemine või avalikkuse sihilik eksitamine. Eesti- ja venekeelse elanikkonna põhjendamatu vastandamine ainult võimendab paranoiat ja ebakindlust. Probleemid, mis paar aastat tagasi rahva ühiselt Tallinnas tänavatele tõid ei ole kuhugi kadunud. Kahjuks on lahkuval valitsusel kõik juba ununenud, nagu ka lubadus viia Eesti viie rikkama riigi hulka.
Ambitsioonid ja tegelikkus
Nagu võluväel, on plaanid Euroopa Föderatsioonist tõsimeeli lauale tõstetud. Ajastus ei saakski olla parem, sest tõenäoliselt jäävad poliitilised pinged üles veel mõneks ajaks. Eesti ongi juba hakanud käituma nagu suurriik, kelle rahvusvaheline kaal ja ambitsioonid on ei vähem ega rohkem kui Euroopa integratsioon ja rahumissioonid Lähis-Idas ja Aafrikas.
Riigijuhtimise fookus on kandunud oma ühiskonna liitmiselt ja edendamiselt kuhugi silmapiiri taha. Võib-olla see ongi põhjus, miks rahva hääl enam läbi õhu ei levi. Aina selgemaks saab, et Eesti on Toompeal ja Kadriorus juba lõplikult riigi iseseisvusest loobunud.
