Kaupo Nõlvak: Savisaar püüab Vene oligarhide kombel taskupanka rajada
Tavaline pank - näiteks SEB või Swedbank - on äriühing, mis osutab finantsteenuseid. Selle omanikuks on aktsionärid, kes võivad olla eraisikud, teised äriühingud või mõningal juhul ka riik. Aktsionäride õigused on piiratud ning igapäevases panga juhtimises nad ei osale.
Ühistupangad on Eesti krediidiasutuste seaduse järgi hoiu-laenuühistud.
Ühistupanga omanikeks on ühistupanga kliendid (liikmed), kusjuures igal liikmel on üks hääl. Seega osalevad ühistupanga liikmeks astunud kliendid panga juhtimises ning selle tegevuse üle järelevalve teostamisel.
Kui Savisaare nägemuses on Tallinna Ühistupanga asutajaks Tallinna linn, siis oleks ühistupangal vaid üks liige - Tallina linn. Krediidiasutuste seadus nõuab ühistupanga asutamiseks vähemalt 50 asutaja olemasolu. Kui liituksid oletatavad kliendid, kelleks Savisaar peab Eesti ettevõtteid, korteriühistuid, kohalikke omavalitsusi ja omavalitsustele kuuluvad äriühinguid, riigiettevõtteid ja riigiasutusi ning loomulikult ka Eesti elanikke, siis tekib kohe hulgaliselt küsimusi...
Nii nagu pank, müüb ka ühistupank eelkõige usaldust. Olukorras, kus tänast linnavalitsust juhitakse vaid ühe mehe kabinetist, on raske uskuda, et ühistupanga juhtimisse saaksid sekkuda riigiasutused, ettevõtted või tavakodanikud. Teisest küljest on praeguses linnavalitsuses pangandusalane kompetents olemas - nimelt juhtis praegune abilinnapea Arvo Sarapuu kunagi karidele Maapanga.
Kuna ühistupanka hakkab Savisaare nägemuses omama linn, peaks ühistupankade seaduse järgi laenude väljastamise üle otsustama omanik - linn. Aga kas see tähendaks, et laenuotsuseid ei tehtaks mitte finantsanalüütikutest koosnevas laenukomitees, vaid sisuliselt Keskerakonna esimehe kabinetis?
Millest Savisaar oma üleskutses veel kõneleb? Tema hinnangul vehitakse Eestis kui „pangandusparadiisis" sisse enam kui 100 000 elaniku palk ja seda ilma midagi vastu andmata.
On tõsi, et Eestis tegutsevate välispankade teenus on kohati kallis. Selle vastu peaks kindlasti vahendeid otsima ja reegleid täiustama, kuid ennekõike oleks siinkohal abi tõesti konkurentsi suurenemisest.
Teisest küljest peaks Savisaar, kel olla kuulu järgi rohkelt kokkupuuteid ka Šveitsi pankadega, siiski teadma, et Eestis tegutsevad pangad pakuvad maailma mastaabis väga kvaliteetseid teenuseid. Seda nii tehnoloogiliste lahenduste kui ka teenuste spektri osas. Seega - hinnad on küll kõrged, aga vastu saadakse absoluutne tipptase.
Järgmisena väidab Savisaar, et Eesti on muutunud välispankade lüpsilehmaks, mis viivad siit välja hiigelsummasid. Siin on tõesti oma tõetera sees, kuid seda võimaldava finantsregulatsiooni muutmisega peab tegelema riigikogu, mitte Tallinna linn.
Kui aga panna perspektiivi see, kui palju välismaised pangad viimase 20 aastaga Eestisse on investeerinud, siis ületab see ikkagi oluliselt neid summasid, mida viimastel aastatel laenu või kasumina riigist välja on viidud.
Paraku ei saa eelkirjeldatud probleemide lahenduseks olla ühistupanga loomine. Eestis on päris mitmeid hoiu-laenuühistuid ning on ka Eesti kapitalil põhinev LHV pank. Parem ja odavam teenus saab sündida vaid läbi konkurentsi, mitte läbi Savisaare püüdluste rajada vene oligarhidele omasel moel omale taskupank.
Kuidas kavatseb Savisaar tagada, et tema pangas tõstetakse kliendi huvid esikohale, pakutakse parimat võimalikku teenust alates hoiustamisest ja laenamisest ning lõpetades arvelduste ja investeerimisteenustega? Kas Tallinna linnal on juba olemas selline finantskompetents? Ilmselt mitte, sest erinevalt riigist on linnal protsentuaalselt märksa rohkem võlgu. Ka erakond ise on korduvalt avalikkuse tähelepanu pälvinud oma rahamuredega.
Kust peaks tulema aga konkurentidest odavamad hinnad? Esiteks pole mingit alust arvata, et loodav ühistupank saaks kapitali kätte sama odavalt kui välismaised suurpangad.
Teiseks nõuab kvaliteetse ja kõrgetasemelise finantsharidusega töötajate leidmine loodavasse ühistupanka konkurentide töötajate kõrgema palgaga ülesostmist. See tähendab lisaks kapitalile ka kõrgemaid palgakulusid.
Kolmandaks tekitab ilmselt probleeme keskendumine ettevõtetele, mis praegu laenu ei saa ja inimestele, kes on kiirlaenude lõa otsas. See tähendab, et tegeletakse laenudega, kus risk on oluliselt kõrgem ning osa laenudest tuleb maha kanda.
Põhiküsimus on aga siiani vastamata: kust mõtleb Savisaar leida loodava panga jaoks raha? Ühistupanga loomiseks on vaja 5 miljonit eurot põhikapitali, mis peab olema tasutud reaalse sissemaksena. Palju suurem peaks olema kapitalivajadus olulisteks investeeringuteks, mida teiste pankadega samaväärsete või isegi kõrgema kvaliteediga teenuste osutamine eeldab.
Tallinna linna eelarve investeeringute rida on imeõhuke ja edasine laenuvõime pea olematu. Kui linn loob panga, siis saab vajaminev raha tulla linna eelarvest mingite teiste teenuste või investeeringute arvelt. Tõsi, tasuta ühistranspordiga selline asi juba toimub. Igal juhul kaasataks selleks ka maksumaksja raha.
Teoreetiliselt on võimalik kapitali kaasata ka võlakirjade emissiooni teel, kuid igal juhul jäävad riskid suures osas maksumaksja kanda. Kui nüüd on tõesti soov maksumaksja raha paigutada ülimalt kahtlasse avantüüri, mille võimalikud kahjumid tuleb samuti maksumaksjal kanda, siis tekibki küsimus, kas Savisaarel on eesmärk Tallinna elanikele ja ettevõtetele parema teenuse pakkumine? Või on eesmärk luua uut osakest, riiki riigis?
Kuigi teoorias võiks ühistupanga asutada ühiselt näiteks kõik Tallinna ümbruse vallad ja linn, siis see, mida Savisaar praegu välja pakub, on kõigi Tallinna maksumaksjate kulul loodav finantsasutus, mis korjaks kokku Keskerakonna toetajate hoiuseid, kuivõrd teised sinna vaevalt panustaks. See oleks aga uus allikas Keskerakonna üha paisuvale propagandamasinale, mis samadele Keskerakonna toetajatele õndsat tulevikku tõotaks ning kahjumid taas kõigile Tallinna maksumaksjatele jätaks.
