Minu õpetajannast tuttav tuli pärast pensionile jäämist elama ühte Lõuna-Eesti alevikku, tütre juurde. Rääkimata igatsusest teatriskäikude, näituste ja muude ürituste järele, tuli tal lapselaste kehvapoolse tervise tõttu minna tööle, et tütre peret rahaliselt aidata. Võimaluse leidis ta kohaliku ettevõtja juures juurviljapakendajana.

Töö on vahetustes, füüsiliselt raske, sageli tuleb teha ületunde. Tööandja suhtub töölistesse üskõikselt – nad huvitavad teda vaid liinil töötamise ajal ja ületundide vajadusel. See pensionärist naine meenutas pisarsilmil: "Sageli ma justkui ärkasin töö juures ja küsisin endalt: mida ma ometi siin teen?"

Seda lugu kirjutades pean nentima tõsiasja, et vaene ja hädas inimene ei saa tööd ega sageli ka palganumbrit valida – tuleb teha seda, mida pakutakse. Tahan vaid vaadata sellise olukorra negatiivseid aspekte ja neid pole sugugi vähe.

Eestis on väidetavalt üle 50 000 töötu, samas aga on 6000 töökohta, kuhu inimesi ei leita. Muidugi võib asi olla ka selles, et töö asub ühes, tööjõud teises piirkonnas. Töötukassas räägitakse seal arvel olevatele inimestele kogu aeg, et kui omal alal tööd ei leia, tuleb ümber õppida. Kõik on justkui õige, kuid tõenäoliselt on meil praegu suur osa töötajatest inimesed, kel pole tehtavaks tööks eeldusi, loovust ega tahtmistki. Tegu on hädavariandiga.

Paljud lohutavad ennast sellega, et see on ajutine lahendus ja peagi leitakse midagi paremat. Paraku pole sageli midagi jätkuvamat kui ajutine, ja inimene võib ka viie aasta pärast leida ennast tööl, mida ta vihkab.

Reaalselt ei peaks tööandja võtma ametisse inimest, kes teeb tööd ainult raha pärast, kes ootab pikisilmi tööpäeva lõppu, kes pole mõtetega töö juures ja keda ei huvita tootmisprotsessis miski muu peale temale ettenähtud toimingu. Rutiinset tööd masenduses tegev inimene on ohtlik nii endale kui teistele, sest tema puhul on tööõnnetuse oht suurem. Päris kindlasti pole selliselt töötajalt loota kõrget tootlikkust, mis tänapäeval on ülioluline.

Me võime kümme noort meest seppadeks välja koolitada ja neile ka tööd leida, aga kui mees näeb vaid kuuma rauakamakat, mida tuleb taguda, mitte sellest vormitavat meistritööd, siis tuleks väljaõpe küll ära jätta.

Töötasin kord kohas, kus oli ametis kaks keevitajat. Ühe rauaõmblus pidas vastu aastaid, teise juurde võisid juba nädala möödudes tagasi tulla, sest keevitus ei pidanud. Too teine mees oligi vist valinud ameti, kuhu hetkel nõudlus oli, kuigi tema kutsumuseks oli miski muu.

Polegi vaja rääkida lugusid inimestest, kes teevad tööd fanaatilise innuga ja kelle töö tulemused on seetõttu ülihead. Tean üht raamatupidajat, kes lausa naudib arvude tulpasid, mis teisel ajavad kananaha ihule.

Pealesunnitud töö mõjub halvasti ka tervisele. Kui inimene on tööta ja elatiseta, rikub see kindlasti tema vaimset ja füüsilist tervist, aga olukord pole sugugi tervislikum, kui töö on, aga inimene ärkab öösel hirmujudinatega üles mõttest, et peab varsti sinna vastikule tööle minema – kui ta ootab igatsusega tööpäeva lõppu ja palgapäeval avastab, et saadud töötasust ei jätkugi kõigi arvete ja vajalike ostude jaoks. See muserdab samamoodi kui töötus.

Sellise olukorra parandamiseks ja inimestele meelepärase ning tasuva töö tagamiseks tänapäeva Eestis ilmselt võimalusi polegi. Aga normaalseks ei saa seda olukorda ka pidada.