Lugeja: kui paljude jaoks on auto vaid luksus, mitte tarbeese?

Märtsikuu remondiarve võtab silme eest mustaks ning paneb mõtlema: on mul üldse autot vaja? Ühe mõnusa jalgratta jagu raha olen kahe päevaga remondimeestele andnud ja töödel ei paista lõppu tulevat. Samal ajal ei kipu ühistransporti kasutama. Samamoodi tunnevad tuhanded teised, kes omavad autot vaid mugavusest.

Eile margiesinduses raskesti paika minevat küljepeeglit vahetades sattusin vestlema sealse sekretäriga. Kurtsime mõlemad, kuidas mõnel kuul sööb auto eest hoolitsemine kogu eelarve ära. Sarnaselt minuga ei olnud aga esinduse sekretärgi nõus ühise transpordivahendiga mööda teid loksuma. Ja nii me pärast lühikest arutelu järeldasimegi: mugavus on ikka üks kuradima kallis lõbu!

Postitasin nutulaulu suurte remondiarvete pärast ka oma Facebooki ajavoogu. Sealne sõparde tagasiside soovitaski kulukast luksuslõbust loobuda ning vurada edaspidi mööda linna ja maanteed hoopis rattaga. Olevat poole vähem rahalist kitsikust ning lisaboonusena tuleks hea tervis ja treenitud lihased. Ilusa päikselise ilmaga ma heal meelel vuraksingi, aga mida hakata peale pidevalt vihmase ja sompus ajaga? Noh, siis saaks ju bussiga sõita! Bussid aga lõpetavad oma ringid maakonda mõnel juhul juba keskpäeval ja siis jääb kohalesaamine reisija enda mureks.

Üldjuhul on maapiirkonna autoomanikud oma valikutes enam kui piiratud. Kui ikka kohapeal tööd ei ole, siis ongi vaja varahommikul ja hilisõhtul linna poole ametipostile sõita. Mingile ühistranspordile ei saa nemad juba ammu loota. Liinide arendaja on juba aastaid tagasi teinud graafikus omad korrektuurid ning bussiliiklust isuga vähemaks kärpinud. Mingis mõttes õigustatult - paari inimese pärast ei ole rahaliselt tasuv tervet bussi töös hoida. Ja nii need paar või lausa paarkümmend inimest saavadki oma maal asuvast kodust linna ainult isikliku transpordiga.

Samal ajal sahistatakse võimukoridorides, et autosid peaks ikka rohkem maksustama. See liigutaks looduserikkujad ja mugavuses suplejad sujuvalt ühistranspordi hella embusesse. Isegi kui linnas oleks neil mugavatel inimestel võimalik alternatiivse variandiga tööle ja kooli saada, siis kümnetele tuhandetele maal elajatele lajatab kavandatav automaks kenasti veel raskemalt rahakoti pihta. Ilmselgelt on riigiisad nii palju välja raalinud, et keskmisel autoomanikul on rohkem rahalisi võimalusi kui keskmisel jalgratta või ühistranspordi kasutajal.

Vandenõuteoreetikud näevad kodanike autodest võõrutamises ohtu iseseisvusele. Sajad tuhanded inimesed pannakse sõltuma riigi kontrolli all olevatest ühistest liiklusvahenditest. Mida vähem isiklikke sõidukeid, seda sõltuvam on rahvas riigi poolt pakutavast.

Varasemalt olen tahtnud oma neljarattalisest vabadusevahendist loobuda pärast arusaamatut vandalismiakti masina kallal. Kahel järjestikusel ööl rüüstas keegi madala intelligentsiga kodanik meie ühistu parklas seisvaid masinaid. Esimesel ööl löödi sisse naabri auto küljeklaas, järgmisel ööl juba minu masina esiklaas. Süüdlast pole aastate jooksul kätte saadud ning kahjud kandsime koos naabriga oma eelarvest.

Seni aga tambin kinni koledaid remondiarveid ja tunnen end sõprade ees süüdi, et pole masinat järgmisele luksusearmastajale maha müünud.

Hea lugeja, kas sinul on tegelikult autot vaja, või pead seda kulukat luksust vaid mugavusest? Avalda arvamust kommentaariumis või kirjuta aadressil [e-mail] !