Möödusin temast selja tagant ning pöörasin pead, et teda pikemalt silmitseda. Polnud kahtlust, et tema keha, tema välimus, mille tuunimisega ta oli nii palju vaeva näinud, jäi inimestele silma. Ja korraga tabasin end mõttelt, et ta ei erinegi palju sellest kassmehest, kes on lasknud paigaldada endale kihvad, istutada vurrud ning opereerida oma huuled mokkadeks ümber. Kass ei ole muidugi inimene, aga olgem ausad: ega Barbie ka ei ole.

Ehkki mehed loobivad aeg-ajalt ülekaaluliste naiste suhtes taolisi kommentaare nagu "paks lehm" või "paks siga", on nad silmast silma n-ö ebatibidega suheldes loomulkiumad ja austavamad, koheldes tavalisi naisi nagu inimesi, samal ajal kui tuunitud asju kohtlevad nad nagu asju.

Elu ei ole muidugi nagu Ameerika film, selles on palju pooltoone. Enda tuunimine või tuunimata jätmine ei ole sageli seotud otseselt kehakaalu või juuksevärviga ning tihtilugu kajastub muudetud välimuses ka inimese isiksus. Keegi ju ei arva, et Villu Tamme või Merca või Ines või Tanel Padar ei ole isiksused, ehkki nende välimus ei ole Harju keskmine.

Tuunimisel ja tuunimisel on vahe ja ehkki inimese keha on tema ainus materiaalne komponent, millega võib ainelises mõttes teha mida tahes, mõjutab suhtumine kehasse ka inimese isiksust. Teisalt mõjutab meie välimus teiste inimeste suhtumist meisse, mis omakorda mõjutab jällegi meid hingeliselt.

Niisiis: kui naine on valimuselt Barbie, siis tõenäoliselt eeldavad paljud inimesed, et ta ei ole huvitav isiksus, sest Barbie ei ole seda. Mida teame sellest, mida Barbie tahab või Barbie arvab? Ta lihtsalt võetakse, kui tuju tuleb, ja pärast pannakse tagasi.

Loomulikult on see eelarvamus, mille küüsi ka mina langesin. Järele mõeldes saan aru, et Barbie välimusega naine võib olla väga huvitav isiksus - ta on ju ometi inimene, mitte nukk. Kuid me elame märgilises maailmas ning meie välimus on üks märkidest - meie isiksusega seotud märkidest pealegi kõige olulisem.

Millist sõnumit kannab aga inimene, kelle välimus on üdini loomulik. Paljud noored naised ilmselt arvavad, et tavalistes naistes ei ole meeste jaoks mingit võlu, kuid huvitaval kombel tundub mulle täpselt vastupidi. Loomulik inimene on huvitav, sest ta ei lao end agressiivselt letti. Mida ta mõtleb ja arvab, ei ole teada, ja salapära tekitab alati uudishimu.

Tavalisus võib olla märk sisemisest enesekindlusest: inimene, kes teab oma väärtust, ei püüa välimusega midagi tõestada. Kuid uba seisneb selles, et väärtus on tegelikult igas naises olemas. Eevatütar, kes panustab vaid oma välimusele, on selle unustanud - selle, et väärtus ongi tema ise, mitte tema barbilik välimus.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid