Tõnu Ploompuu: leping, millest puudub sisu põhjendus, on väga nõrk leping
Selle poole püüeldakse kogu üldhariduse omandamise jooksul, selged piirid omandab see aga üliõpilaste harjutustöödes. Sisutiheduse tagab seostamine olulise tekstivälise teabega, selgus nii sõnastuses kui seostuse üheseltmõistetavus.
Eelnevaid reegleid kasutades saab võimalike seast lühima ja sisukaima teksti. Täpses tekstis peab kontekst olema võimalikult üheselt esile toodud, suvaliselt arvatavatele konteksti seostele tuleb jätta võimalikult vähe ruumi. Kõik see taandub viitamise tehnikale ja valitud viidete sisule.
Üliõpilaste esimestes harjutustöödes on soovitatav viidatava mõtte pikemalt esile toomine ja selle korrektse viitamise selgeks tegemine. Edasistes arengutes suunatakse sageli lühidalt viitama, piirdudes vaid teema käsitlemise mainimisega ja selle allikale viitamisega. Viimane on omane teadusajakirjade artiklitele, kus eeldatakse lugejalt viidatavate käsitluste teatavat teadmist. Nii tagatakse olulise uue mõtte kõige lühem täpne edasiandmine võimalikult väikese materjalikuluga, andes vähem teavitatud lugejale võimaluse mõistmist takistavad lüngad viidatud allikate abil täita.
Erinevates valdkondades viidatakse erinevalt. Loodusteadustes piirdutakse mõttele viitamisega, humanitaarteadustes armastatakse täpsemalt tsiteerida, juriidikas aga piirdutakse sageli vaid seadusesätete koodidega. Sõltumata viite vormistamise tehnikast peab viidatav olema ühemõtteliselt ja selgelt leitav.
Teaduslikes käsitlustes on sageli oluline jääda arutlevale-kõhklevale seisukohale, jättes teadmiste piirimail olevates käsitlustes targale lugejale võimaluse mõtet oma äratundmise järgi edasi arendada. Kuid ka selline kõhklemine peab olema põhjendatud seostatud viidete kaudu kindlamate toetuspunktidega.
Juriidilised lepingud seevastu peavad tagama kõhkluste puudumise, arutlemise ja tõlgendamise võimaluste ärajäämise ka muutuvates olukordades. Selliste lepingute muutumist lõpmatult pikkadeks aitab vältida nende seostamine nii seaduste kui teiste lepingutega, neile ühemõtteliselt viidates.
Aeg-ajalt tuleb üliõpilaste seas ette olukorda, kus nii mõnigi eeldataval tööajal pikalt pidu pannud tegelane loodab kaaslaste solidaarsusele, et need annaksid talle "tarkade kivi" hea hinde saamiseks. Et siis pärast tähtsa näoga ära võtta teiste, ise tööd teinute eest näiteks eduka õppe toetus. Seetõttu pole harvad juhud, kui mõni nutikam söödab "tarkade kivi" lunijale ette äärmiselt tarkusesarnase käitumissoovituse, mis aga hindava õppejõu jaoks näitab eriti selgelt ja üheselt kätte teadmiste puudumise.
Päris elus võib sarnane saamatu, tarkadena näivate, kuid tegelikult omakasupüüdlike nõuannete kuulamine viia otsese hukuni. Kurikavala soovitaja magusate nõuannete täitmise tagajärgi on hästi kirjeldanud Tammsaare "Põrgupõhja uues Vanapaganas".
Moskvas allkirjastati järjekordne Eesti-Vene piirileping. Nagu on teada senisest diplomaatilise arutelu pikast kulust, pole selle puhul ametlikke probleeme mitte piirijoone endaga vaid hoopis teksti "liigse seostamisega". Venemaa on üritanud iga hinna eest jätta sellele lepingule maksimaalselt suvalise tõlgendamise võimalusi. Nii on lepingu ainsaks viiteks esimeses lõigus olev viide väga üldistele rahvusvahelistele raamidele, mis on üliõpilastöö seisukohalt enamasti samaväärsed väheväärtuslikule entsüklopeediale viitamisega.
Leping, millest puudub selle sisu põhjendamine, on väga nõrk leping - seda on võimalik suvalistel asjaoludel tühistada ja nõuda muutmist. Inimliku käitumise aluseks on mäletamine. Kui selline seostamatu piirileping Riigikogus kinnitatakse, siis muutuvad Eesti-Vene suhted kardetavasti hullemaks kui on olnud seni, ilma uue vastastikku tunnustava lepinguta.
Esimesed Venemaapoolsed ähvardused olukorda halvendada ja asuda Molotov-Ribbentropi paktist alguse saanud kommunistlike kuritegude edasiarendamisele, kõlasid välisminister Lavrovi suust juba leppe allakirjutamisel.
