Lugeja: selline oleks pidanud olema tegelik kõne...
Me elame täna Eestis, kus suur hulk inimesi elab vaesuses, kus enamik inimesi ei ole absoluutselt oma elu ja oluga rahul. Elame riigis, kus vaesus sünnitab vaesust, kus inimesed ei lähe tänavale paremat elu nõudma. Me kannatame, kuuletume ja soiume. Rohkemat me oma elu paremaks muutmiseks ei tee.
Me ei käi valimas, sest meil on kinnistunud arvamus, et mis see valimine ikka muudab. Meie lapsed ei lähe valima, sest nad on kodust emapiimaga kaasa saanud suhtumise, et valimised on jobudele. Me ei käi tänaval meelt avaldamas, et nõuda enda lastele elamisväärset elu, sest meil on kinnistunud suhtumine, et miks see minu protest neid tõusikuid seal Toompeal peaks kõigutama. Meie lapsed ei käi meelt avaldamas. Põhjust juba teate.
Vaadake, kallid kaasmaalased, enda ümber, enda lähedasi, enda lapsi. Kas nendel on täna selline elu, nagu teie neile pakkuda sooviksite? Kardan, et enamik teist peab tunnistama, et ei ole asjad päris nii, nagu olla võiks. On aeg ärgata! On aeg nõuda endale ja enda lähedastele inimväärset elamist. Nõuda Eestit, kus igal inimesel oleks katus pea kohal ja soe söök ning esmased võimalused normaalseks eluks.
Inimesed, kas teil häbi ei ole? Kas on normaalne, et meie rahadest makstakse riigikogulastele kõrget palka ja lisaks veel kõikvõimalikke hüvitisi, aga nad raisad ei viitsi isegi mitte istungitel kohal käia? Mille kuradi pärast me maksame neile neljakordset Eesti keskmist palka, kui 50% Eesti rahvast ei teeni keskmistki kätte?
Kas Riigikogus ei peaks olema ainult pädevad, haritud ja elukogenud inimesed, kellel on tungiv soov inimesi aidata ja riiki paremaks muuta? Täna jääb mulje, et pigem minnakse sinna lihtsat raha teenima. Kui palju on olnud riigikogulasi - inimesi, kes peaksid meie eest otsutama ja teadma, mis meile parim on, aga kellel pole kõrgharidustki ega ka piisavat elukogemust? Kuidas saakski sellised inimesed meid aidata ja meie eest õigeid otsuseid langetada?
Ma ei usu, et meie riigis ei ole piisavalt asjalikke inimesi, kes reaalselt tahavadki rahvast aidata, kellel on missioonitunne ja kes oleks valmis Riigikogu istungitel ka kohal käima ning tegema seda kõike näiteks poole väiksema palga eest.
Võib-olla olekski õige riigikogulaste palk väiksemaks muuta, et kaoksid need rahaahned isekad koid sealt asutusest ning teeksid ruumi neile, kellel tõesti soov midagi muuta. Vaadake mõnda Riigikogu istungit! 10 inimest 101-st on kohal ja pooled nendest magavad. No kurat võtaks! Kas siis teid ei aja see vihale?
Miks on riigiasutuste juhtide palgad nii suured? Ma ei taha uskuda, et me ei leiaks Eestist inimesi, kes juhiks neid ettevõtteid poole väiksema palga eest ja teeks seda vähemalt sama hästi. Nad ju raiskavad meie kõigi raha - raha, mida saaks kuskil mujal hoopis paremini kasutada.
Kas te inimesed teate, kui palju te tegelikult oma palga pealt maksu maksate? Oletame, et saate 1000 eurot kuus kätte. Et maksta see 1000 eurot kätte, peab ettevõte riigile kokku maksma 1700 eurot ehk siis 700 eurot lisaks makse. Nüüd kui te seda 1000 eurot hakkate kulutama, siis maksate kohe ka käibemaksu iga ostetud asja eest. Seega 1700 eurosest palgast läheb maksudeks kokku 900 eurot, mis on üle poole teie palgast. Eestis on madalad maksud? Lubage naerda!
Miks me maksustame pensioni? Kas poleks õigem pension maksudest puhas hoida? Kas inimene, kes on andnud terve oma elu, tervise ja närvid, et teha tööd ja maksta makse, pole siis väärt inimväärset elu? Et tal oleks piisavalt vahendeid, et nautida oma teenitud puhkust? Praegu viskame pensionäridele pisku näppu ja võtame sellest veel suurema osa maksude näol ära.
Teate, kui kurb on vaadata enda vanavanemaid, kes on elu aeg olnud tööinimesed, tublid inimesed, ausad kodanikud ja nad ei tule selle rahaga toime, mida riik neile nende teenete eest maksab. Paksud riigimehed ainult kuulutavad, et laste asi on oma vanemaid aidata. Aitangi! Aga kuradi vihaseks ajab - see pole ju lahendus!
Eesti riigil pole suuri võlgu. Jah, riigil pole, kuid selle tulemusena on elanikkonnal ühed Euroopa suurimad võlakoormad. Kumb variant siis kasulikum on? Arvate, et lapsele, kes peab talvel 20-kraadise külmaga välikäimlas käima, läheb korda fakt, mida meie poliitikud uhkusega kuulutavad, et meie riigil on nii väike võlg?
Võib-olla oleks aeg hakata seda võlga kasvatama, et igal lapsel oleks pesemisvõimalused, kõht täis ja riided seljas. Et tal oleks mingigi võimalus normaalselt koolis käia ja selle tulemusena ennast tulevikus vaesusest välja murda. Kas ei oleks aeg aidata abivajajad järjele, et ka nemad saaksid tulevikus ühiskonda oma panuse anda?
Mis siis oleks selles nii halba, kui me raskel ajal laenatud raha investeeriks meie tulevikku, meie lastesse, meie inimestesse, et see siis üheskoos hiljem suuremate jõududega tagasi maksta? Kaua me vireleme seda elukest ja mõtleme, et no küll see elu varsti hakkab paremaks ka minema?
Ärgake üles! Ärgake ükskord oma mullist üles!
Sa teed hommikust õhtuni tööd, mida sa sisimas vihkad. Pärast tööpäeva lähed kiiresti koju, et diivanil lösutada ja imestada, et miks sul küll selline õllekas ees on. Igal õhtul magama minnes lubad sa endale, et homme hakkad tubliks, homme teed tublisti tööd, pärast tööd veel sporti, ning hakkad tervislikult toituma. Ja üleüldse paned oma äri püsti ja hakkad raha teenima.
Kuid järgmisel hommikul tõused oma tavapärase masendusega üles ja eelmise õhtu lubadused ajavad sul südame pahaks. Miks me ennast piiname? Miks me talume seda riigikorda, kus tavainimene on tahaplaanile lükatud? Miks me talume tööd, mis võtab meist selle viimasegi elusädeme? Võib-olla see ongi Eesti Nokia: talume hästi igasugust paska.
