Kultuurimaja tase presidendi ballil Pärnus - sisutühjus pole andestatav

Iga lavastaja peab vähemalt korra mõtlema enne, kui ütleb "jah" vabariigi kõige tähtsama kontserdi lavastamisele. Ta peab mõtlema, kas tal on lugu rääkida või veel tähtsam - kas tal on midagi hingel kripeldamas?

Mitte keegi ei saa unustada eelmise aasta ballikontserdi lavastanud Elmo Nüganeni "Hullude päevade" kilekotte, mis laste käest õhku paisatuna visualiseeris mõne inimese jaoks päikest taevas. Nii võimas kujund, lausa piinlik hakkas vaadates. 

Lavastaja peab mõtlema mitte ainult saalitäiele riigi koorekihile, vaid terve Eesti peale. Iga inimese peale, kellele tõenäoliselt mõtleb president Toomas Hendrik Ilves oma kõnet pidades. Aga kas midagi jäi meelde 96. aastapäeva lavastuslikust kontserdist? 

Paraku jäi selline mulje, et algselt oli ideid palju, kuid pärast oli kõik justkui puudu. Videoklipid ei töötanud televiisoris, sest telepilt oli jagunenud kolmeks. Suur sõnum, isegi kui see kuskil oli, ei pääsenud mõjule. Võimalik, et tahetigi läbi eklektika anda märku, et mitmeks kihiks rebestunud Eestist pole ühtsusest mõtet rääkida. Igaüks ajab oma asja, tirides Eestit "laiali".

Kui lava tuuakse täis pillimehi ja lauljaid, kõlbab see raadiosse, kuid mitte televisiooni. Ja isegi kui mõni noot läheb lauljal mööda, on see andestatav. Sest see on pidu rahva seas. Aga kurb, kui polegi midagi andeks anda, sest sisutühjus pole andestatav.

Seekord oli õhtu päästjaks ja sõnumitoojaks Kristina Ehin, kes oli silmipimestavalt kaunis oma ehmatavalt otsekoheses ja ilusas luuletuses. Ehini püüdlik deklamatsioon päästis õhtu, kuid mitte lavastaja.