Jevgeni Krištafovitš: Miks pole täna Tallinna taevas aasta uhkeimat ilutulestikku?

Kindlasti läheb iga eestlase süda soojaks, kui ta kuuleb Eesti Vabariigi aastapäeva hommikul riigihümni algusfraase ja näeb Pika Hermanni torni kerkivat sinimustvalget lippu. Eesti Kaitseväe paraadile elavad tihti kaasa ka need, keda muul ajal jätab kogu see militaarne atribuutika üsna ükskõikseks. Need on ilusad 24. veebruari traditsioonid, mis toetavad rahva ühtekuuluvustunnet. Aga ometi on seda kuidagi liiga vähe.

Kaitseväe paraad ja õhtune presidendi ball toimuvad sel korral Pärnus. Järgmine aasta kuuldavasti juba Narvas. See, et üleriigilised pidulikud üritused toimuvad ka väljaspool pealinna on äärmiselt positiivne. Samas torkab sel aastal eriti teravalt silma, et Tallinnas ei toimugi vabariigi sünnipäeval suurt midagi. Mulle, pealinna elanikule, on säärane olukord pisut veider. Samas mõistan ma nüüd paremini, mida kogevad igal aastal teiste piirkondade elanikud.

Tegelikult vajab meie iseseisvuspäeva kombestik muutmist.  Tõeliselt kahju, et munitsipaalvõimud sellest küsimusest distantseeruvad ja kohalikud traditsioonid 24. veebruari tähistamiseks meil puuduvad. Üksikud erandid on niivõrd marginaalsed, et nad pigem kinnitavad reeglit.

Miks, vastake mulle, pole täna õhtul Tallinna taevas aasta kõige suuremat ja uhkemat ilutulestikku? Lätis peetakse seda pühaks traditsiooniks ning pool Riia linna tuleb 18. novembril Daugava jõe kaldale, et sellest ilusast tulesõust osa saada.

Ka meie lõunanaabrite iseseisvuspäev ei toimu just kõige ilusamal aastaajal, kuid ometi ei takista see neid korraldamast igal aastal uhkeid ja rahvarohkeid avalikke üritusi, kontserte, ühislaulmisi, etendusi ja muid toredaid asju. Miks meil nii pole?

Aga mida siis 24. veebruaril ikkagi teha võiks? Tehkem kõik muuseumid vabariigi aastapäeval priiks, pakkugem tasuta kinoseansse, festivale või avalikke kontserte.

Ah, et kõik teenelisemad rahvakunstnikud on sel päeval hoopis presidendi vastuvõtul? No tehke see tantsulka siis päev varem.  Kui teenetemärke kõlbab jagada 23. veebruaril, siis poleks sündsusetu samal päeval korraldada ka üht tagasihoidlikku protokolliõhtut välisdiplomaatidele. Allesjäänud raha eest võiks teha ilutulestiku ja peo ka rahvale!

Miks nii? Aga mõelgem hetkeks - kas me tõesti tähistame ka Eesti 100. juubelit sellega, et vaatame ja arutame, millised riided prominendid sel aastal ballile valisid? Ma ei tahaks seda uskuda.

Vabariigi aastapäev on meile oluline, see ei ole 1. mai või lihtsalt mingi ametlik ja enamikele võõras tähtpäev. Rahvas tähistab oma armsa kodumaa sünnipäeva, aidake siis see päev paremini sisustada!

Ma olin nädalavahetusel ühes Tallinna apteegis tunnistajaks väga liigutavale stseenile. Vene keelt kõnelev eakas paar soovis pärast ostu sooritamist eestlasest proviisorile: „S nastupajuštšim Vas!". Ma esialgu ei saanud isegi aru, mida nad mõtlevad.

Naistepäevani on veel tubli kaks nädalat ja isegi venelased ei alusta nii vara pidutsemisega. Siis ma taipasin, et nad pidasid silmas meie vabariigi sünnipäeva. Leti taga olnud proua naeratas ja lisas iseseisvuspäeva soovile omalt poolt ka õnnitluse mehele saabuva Punaarmee aastapäeva puhul. Mul oli nunnumeeter põhjas (vaatamata veidrale poliitilisele kontekstile).

Lõpetuseks - ma soovin, et see „S nastupajuštšim!" kõlaks täna, Vabariigi Aastapäeva puhul kõikjal, Narvast Abja-Paluojani!