Tundub, et Eestiski pole vaesus alati ja tingimata rahapuudusest tingitud, vaid keegi soovib sel kombel inimesed eemal hoida arendavast mõtlemisest, loogilisest tegutsemisest ja kõigest muust vajalikust — nimetagem seda valgustatuseks.

Tõepoolest, kui inimene mõtleb vaid sellest, kuidas ots-otsaga kokku tulla, kuidas tasuda üüratud sooja- ja elektriarved, siis elab ta vaid materiaalses maailmas ning tal pole aega ennast harida ja silmaringi laiendada. Valgustatud, haritud ja teadlike inimeste arvukuse kasv ei lase nendega manipuleerida, sest nad oskavad enda eest seista.

Kasulik on ka see, kui inimesed teevad alamakstud, rutiinset ja ebameeldivat tööd: masendunud inimene on norus või hakkab pigem märatsema kui paneb ennast mõistlikul kombel maksma, see aga annab võimaluse talle seaduse abiga suukorv pähe tõmmata. Ka poliitikas peetakse õigeks inimesi kisklemiste ja skandaalidega kaasa tõmmata, sest siis on nad kaasosalised — kes teab, hakkavad muidu midagi ilusat ja asjalikku korda saatma! Protsessid olgu ikka võimurite kontrolli all!

Kõlab veidra vandenõuteooriana, kuid tean seda omast käest: kui sul pole leibagi laual, siis lähed pigem taarat korjama kui loed Hermann Hesset. Klassikuid lugenu ei lase ennast ilusatest sõnadest nii lihtsalt peibutada, seega on parem, kui inimene "loeb" kaheliitrist Bocki ega topi oma nina mingile piirileppe vastasele meeleavaldusele!

Nii jääbki mulje, et riik vajab pigem hädas ja masendunud inimesi, sest neis saab tekitada tunde, et riik on neile vajalik, kuigi mitte vajalikul määral. Õnnelik ja edukas rahvas võib taibata, et poliitikuid polegi neile vaja, piisab ametnikest küll.

Samamoodi halvasti mõjub äraspidisele riigile ka ostujõuline rahvas ja korralik majandus, sest siis kukub ära võimalus läbi suurte ja paratamatutena serveeritavate hinnatõusude teenida hiigelkasumeid. Piirduda tuleb napima, majandusseadustel põhineva kasumiga.