"Naised, mis õigusega teie otsustate, kellega teie mees võib suhelda ja kellega mitte?"
Ma tean seda meest juba kooliajast, ta on minust aasta vanem, kuid sõbrad oleme sellest hoolimata olnud tänaseks üle 15 aasta. Meie vahel ei ole kunagi midagi seksuaalset olnud. See tähendab — tema tunnistas kunagi ammu üles, et kui me tuttavaks saime, oli tal plaan mind n.ö hoovi tõmmata ja tal olid minu vastu mingid pisikesed romantilised tunded, kuid ta ei teinud kunagi midagi selleks, et neist mulle märku anda või meie suhet sõprusest kaugemale viia. See oli 15 aastat tagasi, kui me olimegi 15 aastat vanad ehk täielikud lapsed alles. Minul pole romantilisi tundeid tema vastu kunagi olnud, olen alati temasse suhtunud kui heasse semusse või pigem kui suuremasse venda. Oleme olnud teineteisele toeks rasketel aegadel ja raskete lahkuminekute puhul, toetanud ja rõõmustanud õnnestumiste puhul, käinud teineteise vanemate sünnipäevadel ja õdede-vendade pulmades. Ta on olnud mulle nagu pereliige. Mis veel tähtis — me pole kunagi isegi suudelnud, seksist rääkimata. Selgitan selle hästi pikalt ja põhjalikult lahti, et kõik saaksid aru — me oleme SÕBRAD!
Aga aasta tagasi ilmus tema ellu uus tütarlaps ning see, kuidas tema minusse suhtub, on nii jabur, et ma poleks osanud taolist asja uneski näha. Sellist armukadedust ei ole ma kunagi varem näinud, kuigi tõsiseid suhteid on mu sõbral olnud varemgi. Esimesel kolmel kuul, kui neil liblikad veel kõhus möllu panid ja nad teineteisele väga meeldida tahtsid, talus see tütarlaps mu kuidagiviisi ära. Ebasümpaatia oli muidugi selgelt näha ja ma saan aru muidugi — mis mõttes on mingi teine naine tema mehekandidaadiga lähedasem kui tema ise?! Hoidsin siis madalamat profiili ja märkasin, kuidas sõber hakkab vaikselt ära kaduma. Kui asi minu jaoks juba täitsa absurdseks läks, st ta ei vastanud enam mu vestlustele Skypes ja Facebookiski ega helistanud tagasi, võtsin loomulikult kasutusele karmimad meetmed, otsisin ta üles ja uurisin välja, mis on juhtunud.
Juhtus see, et tema tütarlaps ei suuda minu varjugi taluda ning on keelanud sõbral minuga suhtlemise täielikult ära. Vastasel juhul ähvardas ta minema kõndida. Nagu lasteaialaps… Mees ei taha temast ilma jääda ja allub füüreri käskudele… Põhjus — ma ei meeldi talle. Naise meelest peab tema olema kõige tähtsam (nagu ma oleks kunagi sellele vastu vaielnud) ning mehe elus saab tema meelest olla ainult üks naine. Tema mehe-naise vahelise sõpruse võimalikkusesse ei usu, järelikult ei saa seda ka olemas olla ning kuna mina olen hetkel kaaslaseta, siis on see tütarlaps veendunud, et ma nillin tema boyfriendi ehk oma sõpra. Kuule, tüdruk, kas sa ei arva, et kui ma oleks huvitatud, oleks ma juba ammu vähemalt üht oma sajast miljonist võimalusest kasutanud?! Või vastupidi — mu sõber oleks omad sammud juba astunud ja siis me ei oleks nagunii enam sõbrad.
Armastus on kahjuks pime ja mina muidugi kaotan selle lahingu, aga mul on kahju sellest tüdrukust, kes ei mõista, et sõja ma ju ikkagi võidan lõpuks. Tunnen oma sõpra piisavalt kaua ja piisavalt hästi, et teada, et ta ei lase endale niimoodi pähe istuda. Ükski täiskasvanud mees ei lase endale niimoodi pähe istuda! Täiskasvanud inimesed otsustavad ise, kellega, kuidas ja kui palju suhtlevad. Selline armukadedus hävitab suhte väga kiiresti, seega pole mõtet endale ise auku kaevata ja oma kallimale käskusid-keeldusid peale laduda.
Ja veel üks mõte lõpuks — miks oled koos inimesega, keda sa ei usalda ja kellele sa pead vajalikuks lasteaiakasvatajat mängida? Kas poleks parem leida enda kõrvale keegi, kelle suhtes sa ei tunne pidevat kontrollivajadust? Mõelge selle peale ka, enne kui oma mehe pikaajalisi sõbrannasid minema puksima hakkate!
