Endine pärnakas: miks pärnakad ei suuda oma koerte järelt koristada?

Pärnus ei leidu tänavat, kuhu kellegi armas lemmik ei oleks oma pruuni märki maha jätnud. Mõne nädala eest suvepealinna külastades lugesin 20-meetrise kõnnitee kohta kokku kolm kena üllatust. Mis toimub, pärnakad?!

Endise pärnakana tõstatasin korduvalt linnavalitsuse kodulehel oma lemmiku järelt koristamata jätvate linnakodanike probleemi. Ühe lihtsa lahendusena pakkusin Uus-Sauga lennujaama juurde viiva populaarse kergliiklustee äärde prügikasti paigaldamist, kuhu saaks julki panna. Linnal ei olevat seda "plaanis", seisis heakorraametniku vastuses.

Ilmselgelt ei tahagi keskmine pärnakast koeraomanik oma lemmiku sooja väljaheidet kilekotti koguda ja prügikasti otsima asuda. Linna heakorrateenistus aga ei taha oma kodanike jaoks linnaruumi prügikaste paigaldada. Nende tühjendamine tühjendab ju linna niigi õhukest rahakotikest.

Olenemata aastaajast pidin Pärnus jalutades olema väga terava silmaga ning hoolega oma jalge ette vaatama. Ainuke veidi puhtam ala asus muidugi kesklinnas ja rannarajoonis, kus oli vaja mujalt saabunud turistidele head muljet jätta. Viimasel ajal käis aga isegi kesklinn maha ning koristamata jäid lausa südalinnas asuvate kaupluste ümbrused ning suurte kaubanduskeskuste parklad. Mõõduka puhtusega paistis silma vanalinna alla kuuluv Rüütli tänav.

Möödunud aasta juunis vahetasin elukoha Tartu vastu ning sain heas mõttes tugeva šoki osaliseks. Juba esimeste uues elupaigas veedetud tundide jooksul märkasin koeraomanikke kilekotikestega oma lemmiku järel koristamas. Kahekümne Pärnus veedetud aasta jooksul ei olnud ma mitte kordagi näinud ühtegi loomaomanikku midagi nii "võigast" tegemas. Ilmselgelt oli see võigas julga maha jätnud koeraomaniku jaoks. Hunnikusse sissejalutaja jaoks oli avastus muidugi veel kordades võikam.

Mäletan üht halenaljakat juhust tädi sünnipäevalt Pärnu linnas. Saabusime seltskonnaga külla ning kõik jätsid jalanõud esikusse. Hiljem korteris ringi liikudes jäi ninna eriti tugev fekaalilõhn. Nuhutasin ninaga, kuni suureks üllatuseks selgus, et haisu allikas asub just minu peokinga talla tühimiku vahel. Võin öelda, et meelde jäi see sünnipäev kohe kindlasti.

Keda aga Pärnu koerajulgad häirivad, kolige ka Tartusse ja silm puhkab puhta linna peal! Siinsed koeraomanikud koristavad oma lemmiku väljaheiteid, mitte ei jäta neid maha teistele sisseastumiseks. Kuidagi normaalsem suhtumine, või mis?