Miks eestlased kirglikult oma sportlasi alandavad?

Mind hämmastab, miks paljud eestlased võtavad vaevaks erakordse kirega sõimata ja alandada oma kodumaa väheseid sportlasi. Üks põhjendamatult kõrge enesehinnanguga, end asjatundjaks pidav ja alaväärsuskompleksi põdev eestlasest spordinats teeb seda põhjalikult nii enne võistluste algust, soorituse ajal kui ka pärast sportlase kodumaale naasmist.

Ta teeb seda ikka ja jälle, selleks et kuulutada oma kaasmaalase laiskust, lollust ja ebaedu, sest tema oleks mõistagi teinud teisiti ning palju paremini. Seda tehes ei märka selline eestlane aga kurba irooniat, sest end ekslikult patrioodiks pidav kodanik osutub lihtlabaseks mölakaks, kui asub alandama oma riiki ja rahvust, mida ta oma loogikast lähtuvalt peab siiski ülimuslikuks.

Kas jõuame tõdemuseni, et Eesti suurimaks spordialaseks õnnetuseks on meie sportlaste varasemad medalid? Kas võit on ikka tähtsam kui osavõtt? Viimane näitab meie jätkuvat olemasolu. Mõelgem ka selle peale, et kui Eesti delegatsioon sinimustvalge saatel staadionile astub, oleme hetkega sadade miljonite televaatajate tähelepanu keskpunktis, mida medalitseremoonia reeglina ei garanteeri.

Juba see, et meie sportlased saavad osaleda võistlustel, aga ka olümpial, on suur asi, sest teadkem, et maailmas on üle 5000 rahvuse, kel puudub nii oma riik kui ka sportlased, kes saaksid oma rahvusvärvide saatel staadionile tulla. Minu jaoks on see oluline, sest meil on nad olemas!

Mulle tundub, et eestlased kipuvad unustama, et maailmas elab üle seitsme miljardi inimese. Sestap olen uhke ka 65. kohaga lõpetanud laskesuusataja Darja Jurlova üle, sest ta kuulub siiski maailma saja parima hulka! Kas see on loogiline ja normaalne, et imetleme sportlasi, kes kuuluvad maailma saja parima tennisisti hulka, aga siuname neid, kes kuuluvad maailma saja parima laskesuusataja või suusahüppaja hulka?

Seda peaksid endale meelde tuletama ka Eesti Rahvusringhäälingus arvamust avaldavad treenerid ja teised end ebanormaalselt tähtsaks pidavad tähelepanujanus tegelased! Pean ebaõiglaseks, et sportlasi arvustatakse tihtipeale enam ja õelamalt kui poliitikuid, kes põhjustavad oma ebakompetentsusega riigile ja inimestele võrreldamatult suuremat ja valusamat kahju.

Miks saab alati 4. või 21. jäänud Eesti sportlane peksa ja mitte poliitikud, kelle tõttu ei ole meie sportlastel selliseid tingimusi nagu medalistidel? Just meie poliitikud loovad meie sportlastele treenimistingimused ja panevad sellega paika ka medalitele tõusmise võimalused. Või võtavad need hoopis ära.

Loodan, et ka need eestlased, kes on seni harjunud halastamatult meie kodumaa sportlasi arvustama, mõtlevad enne ja mõistavad ükskord tõsiasja, et meie riiki on läbi aegade väärikamalt esindanud just Eesti sportlased, mitte poliitikud! Viimaste hulka on aastatega kogunenud palju elukutselisi hälvikuid, kelle nii vaimses tervises kui ka inimeseks olemises tuleb üldsusel ikka ja jälle sügavalt kahelda.

Irooniline on ka see, et tihtipeale on sportlane, keda peetakse spordinatside poolt pelgalt olümpiaturistiks, oluliselt suurem Eesti ja eestluse eest seisja kui tugitoolisportlane või spordinats ise, kes seletada jõuab, aga ise paremini teha mitte, sest puudub nii toonus, oskus kui ka mõistus, mida siiski ei vabanda välja end patriotismi sulgedega ehtimine.

Olen uhke Eesti sportlaste üle, kes saavad õiguse meie lipu all maailma parimatega võistelda. Hindan enam seda, kui suudame igale spordialale võistlema saata kasvõi ühe sportlase, kes meid rahvusvärvides maailmale tutvustab! Toeta ka sina oma kodumaa sportlasi!