Ärme mõista oma sportlasi kehvade tulemuste tõttu hukka!

Eestlastele pole Sotši taliolümpiamängud alanud hästi, kuna mitte ükski meie sportlane pole mitte ühelgi alal esikümnesse jõudnud. Eesti rahvas aga ootab häid tulemusi ning kui võistlus ei õnnestu, kiputakse kohe sportlasi põrujateks nimetama. On sellel tõesti mõtet?

Mõne päeva eest ütles laskesuusataja Indrek Tobreluts pärast 29. kohale jõudmist, et 20 hulka jõudmine olnuks suur ime, kuid imesid juhtub väga harva. Eesti suusakoondise liider Aivar Rehemaa sai 15 km klassikaetapil 40. koha, olles sellega parim eestlane etapil. Jah, eestlasena loodaksin ise ka, et Eesti mehed ja naised jõuaksid medalitele või esikümnesse, sest on ju igal eestlasel hästi meeles Veerpalu, Mae ja Šmiguni sõidud-võidud.

Viimastel aastatel pole Eesti suusatamisel üldsegi hästi läinud ning kui üks dopinguskandaal on läbi saanud, on järgmine kohe jälle esile kerkinud. See pole olnud kerge ei sportlastele endile ega ka treeneritele. Olukord on pingeline ja kuidas saabki sealt siis loota häid tulemusi?

Sportlased on nagu kunstnikud. Nad on loovad inimesed ning vajavad tegutsemisvabadust. Sportlased vajavad ka oma rahva tuge ning kui isegi oma rahvas neid ei toeta, siis on midagi tõesti mäda. See, et sellel taliolümpial on kohad nõrgad, ei tähenda, et need asjad nii peaksidki jääma.

Näiteks järgmistel taliolümpiamängudel ja MK-etappidel võivad Eesti sportlased teha juba märgatavalt paremaid sõite, sest madalseis ei ole reegel ning sellest on võimalik tahtejõu ja visa tööga välja rabeleda.