Risto Laur: Kupjad mõisas ja europarlamendis
Parun oli loomulikult sakslane, paruness ka ning kogu paruni hallatava firma juhtkond ja nõukogu koosnesivad samuti sakslastest, eks. Ühesõnaga ÜV - ülemuste värk. Nii-nii, aga seal oli veel üks ülemus - kupjaraisk nimelt!
Kubjas oli justkui selline paari pisikese tärniga nooruke leitnant ning tema teha oli kogu suurfirma must töö. Ehk siis käia põldusid mööda, nuut pihus ning vaadata, et mats tööd austaks. Kui ei austanud, hakkas nuut silmapilk vimmas turja peal tantsu lööma ning juba oligi mats sirge seljaga ning väärikalt labidaga mullahunnikus tagasi. Ja väärikust jätkus kauemakski, sest värsked vorbid ei lubanud tükil ajal sakste ees küüru selga tõmmata.
Kupjal oli veel säänne ülesanne, et käis ja muudkui kontrollis, tahvel ja kriit pihus, kellel maksud-trahvid makstud, kellel mitte. Kui maksud olid ilusti makstud, siis piirdus kubjas harilikult matsi leivapätsi tasku toppimisega ning nuut püsis säärikus. Kui järgmisest talust aga koledat kiunumist kostma hakkas, siis oli selge, et miskit seal küll ei klapi ning mis muud, kui kupja nuut sai jälle hüpata ja karata.
Ülejärgmises talus olid asjad jälle jonksus ning suure sõpruse märgiks tassis talumees ise kupjale hea käntsaka liha kätte. Pärast jooksis veel tükki võidki teepeale kaasa andma. Niipalju siis mõisa kõige pisemast ülemusest ehk kupjast, kelle töö mõistagi mõisa huvide kaitsmises seisnes, aga kes ise oli ometigi alati eestlane.
Miks parun kupjaks eranditult eestlase võttis? Aga eks ikka selle pärast, et eestlane oskab ju teisele eestlasele kõige paremini selgeks teha, mis ja kus teha ning rügada vaja. Parun võib kui palju tahes oma ülemsaksi keeles peeneid loenguid pidada, mats seisab ikka varbad sissepoole ning hirmunud pilk pärsia vaipa õgimas.
Aga vot tuleb teine eestlane, nuut kah veel pihus ning küll siis juba kiiresti töö iseloom selgeks tehakse. Ja rahu valitseb maa peal ning hobune on tallis kammitud. Sest mis muud sääl mõisa ümber rohkemat vajagi - matsile jääb tema matsitare, popsile tema popsitare ning nurganaine - see on päris vakka. Eks nad seal omavahel muidugi jagele ühe või teise vankrilt maha pudenenud porgandi pärast, et kes nägi esimesena ja kelle oma on, aga - üldiselt tiksub äri laitmatult.
Parun on rahul ja kubjaski saab oma hää töö eest laupäeva õhtuti kääru valget leiba. Ja kui kupjal peaks mingi peene valemiga õnnestuma kogunisti mõisapreilile enesele taevast teiselt poolt näidata, siis tassib viimane sõgedana tüki siiakalagi kohale. Ja ehk hõbevaagnalt apelsinigi! Nii et jah, ega kupjal lugu ole. Elu nagu õis ja ole ainult sakstele meele järele.
Kusjuures pole ka seda ohtu, et matsid ühel õhtul kamba kokku paneksid ja sellesama nuudi kupjale... Põhjus lihtne - mats austab kubjast. Kubjas on raudne autoriteet ja tegelikult on ju sageli ka neid päevi, kus kubjas ei tulegi sind tarest välja peksma, sulle mingit ülejõu käivat trahvi kaela määrima või niisama molli andma. Vahel saab kupjaga koos viinagi visatud ja mis sest, et omaenda matusteks hoitud viina - tähtis on see, et me kõik oleme eestlased ja me peame kokku hoidma!
Muidugi tuleb kubjas juba järgmisel päeval ning teeb teatavaks, et vaata vana, nüüd on lood sellised, et hakkad rohkem maksu maksma, on selge?! Ja mis sest siis on? Kui peab, siis peab! Järelikult on vaja ja üleüldse - ega kubjas seda uut maksu välja ei mõelnud! See ju puhta paruni vingerpuss jälle! Kubjas pidi seda lihtsalt meile teatama tulema.
Oleks kupja teha, siis poleks meil siin mingeid makse. Eesti oleks vaba ja küll meid siis alles austataks! Mitte üks parunimölakas ei julgeks oma jalga siia tõsta. Sest Eesti veri ei värise! Aga praegu jah ... no on, nagu on, eks varsti saa aegu paremaid - kui vaid sellesinase talve üle elaks ja vikatimees me viimsele hobusekronule veidigi pikendust annaks...
Vot sellised lood siis. Kui loo algusesse tagasi tulla, siis minu meelest on Eesti eurosaadik nagu klassikaline kubjas. Arhailise nuuditantsu asemel on küll direktiivid, aga muidu pole sääl vahet mitte kui midagi...
