Sellist farssi ei ole mõtet korraldada, et vanadele dopinguproovidele lennatakse peale meelevaldse aja järel. Leppige kokku! Kui see on kaheksa aastat, siis võiks mõned muud "pisiasjad" ka paika panna: võistlustel ongi ainult lilletseremoonia, kaela pannakse papist butafooria, päris medal jääb seifi hoiule ja see ulatatakse kaheksa aasta pärast neile, kes selleks ajaks on esikolmikusse jäänud.

Milleks korraldada mingit medalite ümberjagamise kurbmängu-häppeningi? Las olla see aeg – kaks olümpiatsüklit – madistamise aeg, las madistavad WADA-d, las võtavad sõna süütud ja süüdlased.

Lõpuks saavad need, kelle dopingutestid ja kohtuvaidlused sellele jandile vastu pidasid ja kelle tulemus jõudis kolme parema hulka, päris medalid kaela. Siis on selle juhtumiga finito, sama kindlalt ja tagsipöördumatult kui inimesel on lõpp eluga, kui ta on juba surnud. Ja ega olümpiaraamatut pole ka ju mõtet varem trükkida kui kaheksa aasta pärast - siis kui asjad selged. Miks kirjutada ja välja anda suure tõenäosusega vigast raamatut?

Mul on tunne, et mind kui emotsionaalset spordihuvilist see enam ei huvita. Ei, ma ei poolda dopingu kasutamist, aga tehke või tina, mul on siiani silme ees ja emotsioonidena mälus, millise võimuga jooksis Ben Johnson 1988. aasta olümpiamängudel sprindi finaalis. Jah, ta kasutas steroide ja nagu öeldakse: mitte vähe. Aga kas teised selles jooksus, eesotsas Carl Lewisega, olid puhtad? Ja kui saaks nii vanades asjades surkida, siis mis saaks, kui patusteks osutuksid kõik? Siis on Ben Johnson ikkagi võitja – kõik kasutasid, aga tema oli kiireim.

Miks ma ei kirjuta Lance Armstrongist, Johann Mühleggist või kellestki kolmandast, kes on dopinguga nii-öelda suurelt vahele jäänud? Kaks põhjust: mind huvitab kõige rohkem kergejõustik ja teiseks olin 1988. aastal teismelise õrnas, mõjutatavas ja kogu elule emotsionaalse jälje jätvas eas. Kirjutasin isegi klassikirjandi sel teemal, ei suutnud mitte vaiki olla, aga kuhu ma jõudsin, seda enam ei mäleta. Kirjutasin, sest tegin ise sporti, huvitusin maailmas toimuvast ja kogu see skandaal läks hinge, kus algas võimuvõitlus: paha patustaja versus minu isiklik emotsionaalne elamus – võimas jooks - milline plahvatuslik liigutus, milline atleet!

Torino raamat ei lenda minu riiulist kunagi vanapaberisse! Need on minu emotsioonid. Kui Kristina teise kulla võitis... see oli ülev hetk, ja Andruse kuld lisaks. Aga võib juhtuda, eeldades, et õigus hingematvatele emotsioonidele käib kaasas vaid puhta spordiga, et olen ise patustaja - hõiskasin seal, kus poleks tohtinud.

WADA peab tegema tiigrihüppe. Sellise, mis tagab, et juba stardis olevad sportlased on kõik puhtad ja võin südamerahus kaasa elada. Kes puhas ei ole, see starti ei saa. Ma olen optimist ja loodan, et dopinguproovide analüüsimises tehakse tohutu läbimurre: tulemused määratakse täpselt ja kiiresti – kohe, nagu näiteks veresuhkru määramine glükomeetriga.

Viimane test tehakse vahetult enne starti, püünele pääsevad vaid puhtad. Ja kui aus olla, siis mind isegi ei huvita, kas mõni sportlane jäi starti tulemata äkitselt tabanud kõhuvalude tõttu, või olid tal kehas valed ained. Mind huvitab, et need, kes on stardis, oleksid puhtad. Ma ei taha kuulda mingit takkajärgi targutamist ja tohutut ümberkorraldamist. Mul on tõsine villand oma emotsioonide ringimängimisest. Arvatavasti ei ole ma ainuke.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid