Paar päeva kuni nädal olingi öö läbi üleval ja siis hakkasin märkama, kuidas unepuudus mõjutas mu meeleolu. Tundsin et ei jaksa enam midagi teha, aga magama minna ikka ei soovinud. Ühel hetkel hakkasin ma niisama nutma. Siis teadsin, et see on unepuudusest.

Hakkasin varem magama minema, aga ega see kerge olnud, sest olin harjunud kogu aeg üleval passima. Enne magamajäämist vaatasin vahel televiisorit või kudusin ja kuulasin samal ajal meeldivat muusikat. Muusika on tegelikult hea teraapia, mis aitab negatiivsed mõtted eemale ajada, et oleks võimalik rahulikult uinuda. Isiklikult soovitan seda kõigile inimestele kes vaevlevad samamoodi unepuuduse käes.

Abikaasaga oli lugu aga palju hullem. Tema ei maganud ööd läbi. Vahepeal magas õhtul ja see ajas une vaid rohkem sassi. See hakkas ka tema meeleolu ja käitumist mõjutama. Ta läks kergesti närvi, kui midagi ei läinud nii, nagu tema lootis, või kui talle midagi valesti öeldi. Ta sai ise ka aru, et see on suur probleem. See omakorda viis ta masendusse, mulle aga tundus see rohkem depressioonina.

Ta hakkas järsku elu liiga palju ette mõtlema: "Mis juhtub, kui sa sured enne mind?", "Mis juhtub, kui mina suren enne sind?", "Milline on elu siis, kui olen vanem?"

Tavaliselt masenduse puhul soovitatakse minna arsti juurde, kes siis kirjutab rohud välja. Ka depressiooni puhul. Mina aga soovitasin tal magama minna. Ta oli jube väsinud. Lasin tal kohe mitu tundi magada. Sel õhtul ta ärkas küll hilja üles, aga järgmisel päeval oli ta väga energiline ja rõõmsameelne. Kui ma küsisin, miks ta nii heas tujus on, siis ta vastas, et seepärast, et ta sai korralikult magada.

Meenutan veelkord, et soovitan enne uinumist kasutada muusikateraapiat, täpsemalt öeldes soovitan kõikidel unetutel kuulata meditatsioonimuusikat. Ja et voodis poleks väga palju siplemist, soovitan ma ööseks akna lahti teha. Värskes õhus on kergem uinuda.