Laulupidude ajalugu: Millal oli esimene? Mis aastal valmis laulukaar? Loe ajalooülevaadet ja saa teada!
Eesti ülemaaliste laulupidude traditsioonile pani aluse esimene üldlaulupidu, mis toimus 18.- 20. juunil 1869. aastal Tartus.
19. sajandil oli Eesti Vene impeeriumi provints, kus saksa mõisnikud valitsesid eestlastest talupoegade üle. Seoses kirjaoskuse levikuga tõusis ka eestlaste vabadusiha ning enesetõestamisvajadus. Laulupidu oligi neist tunnetest kantud rahvusliku ärkamise manifestatsiooniks.
See oli nii muusikaline kui kultuuripoliitiline suursündmus, kus kavandati ka eestlaste edaspidise vabadusliikumise peajooned. Eestlaste ühtekuuluvustunne ja kujutlus paremast tulevikust on seega algusest peale seotud laulupidudega.
Ülemaalise laulupeo idee algatajaks ning ürituse läbiviijaks oli lauluselts "Vanemuine" eesotsas Johann Voldemar Jannseniga.
1869. aasta juunis kogunes Tartusse 46 meeskoori ning 5 puhkpilliorkestrit, peol osales kokku 878 lauljat ja pillimängijat. Laulupeo kavas oli küll ainult kaks eesti algupärast laulu - Aleksander Kunileidi "Mu isamaa on minu arm" ning "Sind surmani", mõlemad Lydia Koidula tekstile, kuid seda suurem oli nende tähenduslikkus. Ülemaalise ühislaulmise eelduseks oli koorilaulu ja puhkpillimängu üha laialdasem harrastamine 19. sajandi esimesel poolel (Kanepis, Põlvas, Laiusel, Tormas, Põltsamaal jm). Peeti ka ühiseid laulupühi - kooride ühislaulmisi Ansekülas (1863), Jõhvis (1865), Simunas (1866), Uulus (1867) jm.
Aastail 1879-1910 peeti kuus üldlaulupidu, mis etendasid tähtsat osa rahva kultuurilise ja majandusliku enesemääratlemise teel. Komme korraldada laulupidusid iga viie aasta järel sai alguse Eesti esimesel iseseisvusajal.
II maailmasõja ajal laulupidude traditsioon katkes, see taastati 1947. aastal.
Eredaks näiteks eestlastele armsatest lauludest on Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm" Lydia Koidula tekstile, mis kujunes okupatsiooniaastatel eestlaste jaoks mitteametlikuks hümniks - iga laulupeo lõpus kandis ühendkoor laulu ette hardalt püsti seisva kuulajaskonna ees. Lauljatest, pillimängijatest, dirigentidest ning heliloojatest eesotsas Gustav Ernesaksaga kujunesid omamoodi "rahvaesindajad", kes kehastasid Eesti parimaid püüdlusi.
Üldlaulupidude traditsiooni toel sündis Eestis 1988. aastal laulev revolutsioon, kui mitusada tuhat inimest kogunes lauluväljakule esitama poliitilisi nõudmisi ja kuulama isamaalisi laule.
I, II, IV ning V üldlaulupidu toimusid Tartus, kõik ülejäänud peod Tallinnas.
Nüüdsel Tallinna lauluväljakul peeti esimene (pidude järjekorras juba üheksas) üldlaulupidu 1928. aastal selleks spetsiaalselt ehitatud laval.
Praegune laululava valmis XV üldlaulupeoks aastal 1960. Suurimas sellel laval esinenud ühendkooris oli 24 500 lauljat juubeli üldlaulupeol 1969. aastal. Tavaliselt ulatub ühendkoori lauljate arv 18 000-ni, kogu osavõtjate arv aga 25 -30 000ni.
Tänasel päeval on laulu- ja tantsupidude korraldamine Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse (1991. aastast eraõiguslik mittetulunduslik organisatsioon) ülesandeks. Nelja-viieliikmeline koosseis teeb ära praktilise töö, kaasates lepingulisel alusel töötavaid toimkondi ning regionaalpartnereid. Sihtasutuse nõukogu koosseis peegeldab laulu- ja tantsupidude traditsiooni kandvate asutuste ning organisatsioonide süsteemi. Nõukogu liikmeteks on Kultuuriministeeriumi, Haridus- ja
Teadusministeeriumi, Eesti Kooriühingu, Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi, Eesti Omavalitsusliitude Ühenduse, Eesti Regionaalse Kultuuripoliitika Nõukoja ning Tallinna Linnavalitsuse esindaja.
2003. aastal lisati Eesti, Läti ning Leedu laulu- ja tantsupeo traditsioon UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja.