Lauri Laasi: Pangad kui puugid
Kohalikud finantshiiud Swedbank ja SEB taunivad taolist tegevust. „Põhimõtteliselt on tegu lapse identiteedi tarbimisega, millest jääb alaealise krediidiajalukku maha ka jälg, mis võib hiljem takistada laenu saamist," ähvardas Swedbanki kommunikatsioonijuht Kristi Roost.
Kuna käremeelne kommentaar kutsus inimestes esile pahameele ja selgus, et vint keerati üle, ruttas Swedbanki teine pressiesindaja Mart Siilivask kinnitama, et tegelikult vaadatakse iga juhtumit ikka individuaalselt ja automaatselt keegi lastest mingisse "musta nimekirja" ei satu.
Millest taoline konstrueeritud probleemiga kemplemine? Esmapilgul võib tunduda, otsekui muretsetaks tõepoolest õnnetute laste pärast, ent toimuvat analüüsides avaneb sootuks vastupidine pilt. Lapsed pole siin üldsegi olulised, pigem üritatakse PR-õpikust pärit võttega sünnitada uudisvoogu, mis kataks ühiskonnas negatiivse resonantsi tekitanud sõnumi pankade ülikasumitest. Kui hunt lambanahka rüütada, peavadki lühinägelikud kiskjat rohusööjaks.
Karm tegelikkus on see, et läinud aastal teenisid välispangad Eestis 444 miljonit eurot kasumit. Kuna Eesti maksusüsteem maksustab ainult dividendidena välja võetavat kasumit ja mitte seda, mis lihtsalt ettevõtte arvele kogunenud, siis tulumaksu selle 444 miljoni pealt ei makstud.
Kui aga pangad peaksid maksma tulumaksu kogu oma seniselt jaotamata kasumilt, tuleks ainuüksi Swedbankil tasuda riigieelarvesse 414 miljonit eurot. See on raha, mille võivad pangad „laenata" emaettevõttele maksuvabalt.
Pärast avalikkuses tekkinud pahameelt püüdis Swedbank asja siluda, makstes tütarfirma kaudu 50 miljonit eurot kohalikke dividende ja tasudes sellelt vastavalt 12 miljonit tulumaksu. Lihtne arvestus näitab, et panga puhaskasumist maksti seega tulumaksuks 6,8%. Aga tulemus saavutati, sest diskussioon Eesti maksusüsteemi panganduslembusest soikus.
Eestis kehtivad pangatasud on Euroopa kõrgeimad. Ainuüksi Swedbank teenis läinud aastal teenustasudelt 67 miljonit eurot. Seoses üleminekuga ühtsele Euroopa maksesüsteemile tõusevad tasud veelgi ja plaanitakse uute tasude kehtestamist teenustele, mida seni priilt osutati.
Kasumi veelgi suuremaks kasvatamiseks tuleb muidugi kulusid kokku hoida. Kontorivõrgu koomaletõmbamine maapiirkondades tõi möödunud aastal ainuüksi Swedbankis kaasa 10 protsendi töötajate vallandamise.
Tendents jätkub ja hoolimata sellest, et maal on sularahal maksevahendina oluline roll, võetakse rahaautomaadid väiksematest asustatud punktidest maha. Veelgi enam, meid püütakse harjutada mõttega, et sularaha tuleb sootuks käibelt kõrvaldada ja kõik arveldused peavad kolima pangakeskkonda, kus neid saab teenustasuga maksustada.
Swedbanki 12 miljonit maksueurot ei pane mind rõõmust lakke kargama. Selle asemel tahan näha debatti selle üle, mida suudavad valitsus, parlament ja keskpank võtta ette pankade kasuminälja ohjeldamiseks ning oma kodanike kaitseks.
Esimeseks sammuks sellel teel võiks olla riigieelarve vahendite välispankadest ümbertõstmine ainsana rahvuslikul kapitalil toimivasse LHV panka, samuti Eesti Panga muutmine kõrgepalgalisi sotsiaalseid töökohti pakkuvast marginaalsest fiskaalkontorist oma eesmärke reaalselt täitvaks finantskeskuseks.
