Lugeja: läbikukkunud teise samba pensionifondid ei tohiks enam olla kohustuslikud
Pensioniteema jätab paraku külmaks kõrgepalgalisi poliitikuid ja valitsuse liikmeid, riigikogulasi ja eripensionite saajaid. See ongi see tõke, millest üle hüpata ei suudeta elik ei suudeta toompealasi panna mõtlema inimeste peale. Inimeste peale, kes on faktiliselt toompealaste tööandjad.
Pensioni makstakse laekunud sotsiaalmaksust. Mida vähem on meie riigis sotsiaalmaksu maksjaid, seda väiksem on summa, mida pensioniteks jagada. Kõrgepalgalised riigikogulased ja eripensionite saajad peavad oma osa kätte saama. Ülejäänud osa läheb jagamisele kõigi teiste inimeste vahel. Nii ei teeni meie lapsed pensioni mitte meile, eelkõige teenivad nad kõrget pensioni meie riigikogulastele.
Inimese jaoks on pensionisambad praegu kasutud. Teise sambaga ei kindlusta keegi endale väärika vanaduspõlve veetmiseks sissetulekut ja kolmandasse sambasse ei ole üle 70% Eesti elanikel võimalik sissemakseid teha, sest lapsed tahavad koolitamist, kõht tahab täitmist, elamiskulud tahavad maksmist ja ihu nõuab riiet ka selga. Aeg oleks tunnistada ka seaduseandjal, et tegemist on läbikukkunud süsteemiga, mis reaalselt teenib kasu ainult pankadele ja kindlustusseltsidele, mitte inimestele, kelle jaoks need sambad said loodud.
Miks mitte tõmmata ühel päeval joon alla ja lõpetada see süsteem? Vähemalt II pensionisamba süsteem. On ju selge arvestus, kui palju igal inimesel pensionisambas parasjagu raha on ja see raha tuleks inimestele välja maksta. Tõsi, sissemaksed on olnud tulumaksuvabad, riik ei ole sealt oma osa saanud. Kas nüüd peaks? Ei. Ma arvan, et ei peaks, sest riik peaks vastutama selle läbikukkunud süsteemi eest. Ei saa olla ja lõpmatuseni jääda nii, et ainult rahvas vastutab riigi valede otsuste eest.
Kuna pensionisammaste raha on kõik erasektoris, siis ei kannaks riik ka kahju. Inimeste vastutuse osaks, sest eks me ise ole ju valinud just sellised riigikogud, jääks sissemaksetest kaduma läinud osa. Fondihalduritele jääks nende siiamaani teenitud töötasu. Keegi ei kaotaks reaalselt mitte midagi, aga õnnetu süsteem oleks lõpetatud.
Mis edasi? II pensionisambast saadud raha tuleks kanda inimese isiklikule ja ainult tema käsutada olevale pensionikontole inimese enda poolt valitud pangas, mida inimene saab hakata kasutama alles pensionile jäädes. Inimese surma korral enne pensioniikka jäämist kuuluks see pärandvara hulka.
Kui inimene otsustab oma isiklikule pensionikontole teha töötasust sissemakseid, oleksid need tulumaksuvabad. See oleks iga inimese enda otsustada, kas ta laseb igakuiselt oma töötasult mingi protsendi pensionikontole kanda, või ainult siis, kui tal on see võimalik. Selline süsteem annaks inimesele turvatunde ja lisaks isiklikku vastutust omaenda tuleviku suhtes. Meil oleks vist aeg seda õppima hakata? Järgmine põlvkond peaks saama sellisel moel kasutada juba kogu oma pensioniraha, sealhulgas riigi tagatut.
Tegelikult ongi ju kõige võti vastutus. Inimene peab vastutama enda ja riigi eest ja ees, riik peab vastutama inimese eest ja ees. Kui me selle selgeks õpime, vaatame kõigele hoopis teistsuguse pilguga.
Vastutust õpetab otsustusvabadus. Need kaks käivad käsikäes ja riik ei peaks olema seisukohal, et kodanikud on otsustusvõimetud. Kui riik nii arvab, siis ei ole tegemist riigi vaid hoolekandeasutusega ning selle riigi kodanikud on patsiendid.
Aitäh! Ei soovi! Tahaks ise oma riigis otsustada ja vastutada oma otsuste eest. Riigil oleks samuti aeg vastutama hakata, rumalaid otsuseid on juba liiga palju.
