Jüri Kukk: poliitikud justkui ei tahakski enam, et neist hästi mõeldaks
Peagi saab Potter seda oma nahal tunda: kui ta teatab kurja võluri Voldemorti naasmisest, tembeldatakse ta haigeks valetajaks ja ministeeriumi häälekandja "Päevaprohvet" alustab tema vastu nõiajahti. Suur on jahmatus ja peataolek, kui selgub, et kurjam ongi tagasi ja loomulikult alustavad pahalased võimu ülevõtmist just ministeeriumist. Tõenäoliselt ammutas Rowling selle idee tänapäeva reaalpoliitikast. Potteri saagas on palju sellist, mis tundub ka Eestist tuttav.
Opositsioonipoliitik Urve Palo on väitnud, et peaminister Andrus Ansipi peamine vahend probleemide lahendamisel on nende eitamine. Tema valitsuse ministrite väsimusest ja uute ideede puudumisest räägitakse juba ammu, kuid kui kultuuriminister Rein Lang välja arvata, siis püsib valitsus jätkuvalt pukis ega kavatsegi puhanud inimestele võimalust anda. Iseasi, kas keegi üldse tahabki praeguses seisus oleva riigi valitsemist enne uusi valimisi üle võtta.
Mõne nädala eest möllasid endiselt kired kehva rongiliikluse ümber ja need leidsid Indrek Neivelti kaudu koguni uue väljundi. Nimelt olevat majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kõike õigesti teinud. Kõiges olevat süüdi hoopis kehva teeninduse üle ehteestlaslikult virisevad reisijad, kes ei saavat aru, et iga asi vajab käimaminekuks aega.
Taas kõlas mõte, et pole tarvis kedagi maha võtta ja süüdlastele on tarvis anda võimalus vead parandada. Teisisõnu, Estonian Airi ja Elroniga ämbrisse astunud ministeerium ühes Juhan Partsiga peaks saama uusi võimalusi vigu teha, näiteks laevanduses või bussiliikluses. Hiljutine apsakas Leedu ministri nimetamisel jobuks väljus juba igasugustest hea tooni piiridest.
Ansipi valitsuse ministrid tunduvad endiselt olevat eksimatud ja asendamatud. Sirpgate'i tõttu ametist lahkuma sunnitud kultuuriminister Rein Lang esines minnes Riigikogu ees solvunud koolipoisi kõnega, mille kohta ütles tema parteikaaslane Andrei Korobeinik, et ta saab Langist küll aru, kuid poleks kunagi sellise kõnega välja tulnud. Opositsioonipoliitik Jaak Allik täpsustas, et Lang teab ja tunnetab küll oma vigu, kuid on nende tunnistamiseks liiga kõrge enesehinnanguga.
Ansipi valitsuse ausaim poliitik näib olevat rahandusminister Jürgen Ligi, kes ei varjagi oma põlgust kaaskodanike vastu. Härrasmehelik hoiak ei sega tal nimetamast naisoponenti otse-eetris kaagutajaks. Ligi kogu olemusest näib kiirgavat sõnum: "Mina olen patriits ja teie olete plebeid ning meil pole millestki rääkida!" Aga ta on vähemalt aus, erinevalt riigipeast, kes igas pidupäevakõnes toonitab, et iga üksik eestlane on Eestile tähtis ja vaja on üksteisest hoolida, teades seejuures, et keegi nagunii kellestki ei hooli.
Riigi ja selle kodanike võõrandumisest on räägitud juba ammu ja see areneb tasemelt "meie siin, nemad seal" üha edasi. Tavakodanik ei austa enam riigiisasid ega pea neist lugu. Viibisin hiljuti ühes seltskonnas, kui sinna saabunud külaline küsis teleris rääkivat ministrit Taavi Rõivast nähes: "Mida see poisike nüüd siis seletab?"
Siis jõudis minuni tõdemus, et nagu võimulolijad ei pea lugu oma rahvast, ei austa eestimaalased ka riigi esindajaid. Seda austust ei saa nõuda ei piibellikult - et te peate endast kõrgemale seatuid armastama ja kummardama, ega ka manitsuste kaudu: "Ta on ju ikkagi minister!" Austus tuleb välja teenida. Muide, sama kehtib ka politsei kohta: kui nõukogude miilitsat kardeti ja austati, siis Eesti Vabariigi politseid ainult kardetakse.
Hermann Hesse on ühes oma raamatus öelnud, et jumalad pole surnud, nad on mandunud pelgalt vaimudeks. Ka Eesti vabariigi riigiisad pole kuhugi kadunud, kuid nad on mandunud pelgalt ametnikeks. Iga eestimaalane teab, et meil on oma riik, mida tuleb valitseda ja korras hoida, et meil on vaja haritud inimesi, kes koostaks eelarve ja jaotaks raha ning meelsasti või vastutahtsi oleme me võimulolijatele andnud selleks loa. Ühesõnaga: poliitikutega on raske, aga nendeta hakkama ei saa. Olen tähele pannud, et inimesed ei käi enam suurüritustel sellepärast, et seal osaleb president, linnapea lõikab linti või minister peab kõnet.
Sagedasem on see, kui inimene küsib tuttavalt: "Mis seal toimub?" "Minister avab uue lasteaia," vastab too. "Ahsoo!" nendib tuttav ja läheb ükskõikselt edasi. See pole teadlik sotsiaalne protest, see on tüdimus ja ükskõiksus. Inimesed on mööduvaid riigiisasid kohates aupaklikud, kuid nende tegemised jätavad ükskõikseks ja riigipeale ammulisui enam järele vaatama ei jääda, nagu ei lülitata ka telerit käima vaid seepärast, et valitsusjuhi kõnet kuulda. Kui, siis ainult selleks, et kuulata, mis jaburusi nüüd tulema hakkab.
Poliitikud justkui ei tahakski enam, et neist hästi mõeldaks. Pigem tunnevad nad end elus olevat siis, kui neid verbaalselt nüpeldatakse. Siiski peaks iga minister järele mõtlema, kas ta tahab olla "meie minister" või "too minister".
