Maret Härm-Tilk: Kas tavakoolis õppimine on turvaline?
Tavaliselt pannakse erivajadusega õpilane õppima elukohajärgse kooli tavaklassi. Erivajadus ei tähenda alati sugugi seda, et laps ei tule koolis hästi toime. Hariduslik erivajadus on ka üle keskmise andekal lapsel, kes jõuab aines teistest kiiremini edasi.
Siiski ei ole harv olukord, kus õppetöö on raskendatud, sest erivajadusega õpilane segab oma käitumisega teisi õpilasi. Kuna õpetajal ei ole peale sõnalise keelu või kirjaliku märkuse muud võimu, jääb andekas laps tähelepanuta - kool on hõivatud „tule kustutamisega".
Haridusliku erivajadusega õpilase võib endast välja viia mõnest valel ajal lausutud sõna, liiga pikk pilk või nali. Kui erivajadusega õpilane läheb endast välja ja vigastab ennast või kedagi teist, on õpetaja kaitsetu. Enamgi veel - tavalisel klassi- või aineõpetajal puudub väljaõpe sellise õpilasega toimetulekuks. Aga kas selleks on üldse vajadust?
Mõnes koolis saab sotsiaalpedagoog või psühholoog erikohtlemist vajava õpilase koolitunnist enda hoole alla võtta. Kuid ka nendel ei ole alati eriväljaõpet ebastabiilse lapse või noorukiga toimetulekuks. Lisaks - kui õpilane puudub tunnist, andes sellega teistele võimaluse rahulikult õppida, süvendab see tema õpiprobleemi. Kas kool on haridust andev asutus või lapsehoiuteenust pakkuv paik?
Kõik lapsed vajavad haridust, aga osa lastest vajab võimalust omandada haridust selleks kohandatud (eri)koolis, väiksemas klassikollektiivis (mille õpetaja on saanud vastava väljaõppe) või individuaalõppes, mida juhendab eriväljaõppe saanud pedagoog. Lisaks peab olema käepärast vastav tugipersonal. Kas täna on need tingimused Eestis tagatud? Kes selle eest vastutab?
Nende klasside ees, kus on segamini „tavalised" ja erivajadustega lapsed, seisavad nõrgalt motiveeritud pedagoogid, kes saavad vähe palka, kelle enesehinnang on kõikuma löödud ja kes töötavad teadmisega, et nad ei suuda klassis valitsevat olukorda kontrollida.
Seaduse järgi peab riik andma vahendid, et kool saaks erivajadustega lapse eest hoolt kanda. Samas on õpilasele sobiva koha ja tingimuste tagamine järjest keerulisem. Siit tekib järgmine küsimus: kuhu need eraldatud vahendid kaovad ja kelle huvides on sellise ohtliku olukorra jätkumine?
Seni, kuni erikoolides pole piisavalt kohti, peavad nendes tavakoolides, kus õpivad ka erivajadustega lapsed, töötama eriväljaõppega spetsialistid. Kas siia ongi peidetud haridusministeeriumi ja omavalitsuste vahelise õpetajate palgafondi käärid?
Vastamata on seegi küsimus, kas koolil ei peaks olema suuremat õigust otsustada, keda kooli vastu võtta?
Psühhiaatri diagnoosid ja nõustamiskomisjoni otsused on täitmiseks. Kui käitumis-, tundeelu või meeleoluhäiretega õpilane enesevalitsuse kaotab, on õpetaja ja õpilased ohus. See tähendab sõna otseses mõttes põhiseaduse riivet, sest tekkib oht elule. Isegi turvateenistuse väljakutsumisest või nende pidevalt koolimajas viibimisest pole abi, sest neil pole õigust füüsiliselt sekkuda.
Kaasava õppe ohutuks elluviimiseks peavad tavakoolil olema vajalikud ressursid sobivate spetsialistide, ruumide ja õppevahendite näol. Samuti on vajalik, et koolis töötavad õpetajad läbiksid hädavajalikud koolitused. Praegune olukord on võrreldav püssirohutünni otsas istumisega, sest kvalifitseeritud õpetajatest on puudus, rääkimata turvalisest ja arendavast koolikeskkonnast, kus on tagatud ka tervisekaitse.
Loo autor on kahe lapse ema ning töötab Loo Keskkoolis psühholoogi ja õpetajana.
