Kuna ma olen lapsega kahekesi, otsin omale kahetoalist korterit. Kui üürihind kõrge ei ole, siis võib ka kolmetoaline olla. Mida rohkem ruumi meil on, seda parem.

Käisin eile ühte kahetoalist korterit vaatamas. Korter oli kena, mitte midagi suursugust, aga täitsa hea nägi välja. Mõned vead ikka leidusid, kuid mulle sobis, seega ütlesin maaklerile, et võib mind "järjekorda" lisada. Enne kui korterit vaatama läksime, ütles ta mulle, et kõik soovijad pannakse kirja ning kui nemad on omanikuga asjad läbi arutanud, siis annavad teada, kelle nad valisid.

Veel enne seda küsis ta, kas me oleme lapsega vaid kahekesi. Kui vastus oli "jah", imestas ta, et miks me siis ühetoalist ei võta! "Kas kahetoaline suureks ei jää?"

Selgitasin talle siis kenasti, et meile meeldib, kui on palju ruumi ja eraldi magamistuba. Ei ole just popp üksteise kukil elada.

Täna peaks tulema selle korteri osas otsus. Arvake nüüd, kui suur on tõenäosus, et võetakse ühe sissetulekuga pere, kui saab võtta kahe sissetulekuga pere.

Ühe kolmetoalise korteri maakler ei ole minuga kaks päeva kontakteerunud. Telefonis juba küsis, et kas kolmetoaline suureks ei jää ning oli sellise kahtleva häälega. Siis seletad, et sulle ikka meeldib, kui on magamistuba eraldi ja rohkem ruumi. Selle jutu peale saad vastu punnitatud naeratuse ja kõik.

Kustkohast selline arusaam? Kui olen lapsega kahekesi, siis pean kolima ühetoalisesse korterisse, kuna mulle pole rohkem vaja?!

Kui sa lähed koos lapsega korterit vaatama, on teistel esimene küsimus, et kas sa tööl ikka käid. Kas on ikka kindel töö? Jaksad korterit üleval pidada? Mis mõttega ma siis peaksin korterit üürima, kui ma ei suudaks selle eest maksta? Kus on loogika?

Korra on mulle öeldud ka konkreetselt, et nemad üksikemasid ei soovi.

Huvitav, kas siis ka selliseid nõmedaid asju küsitakse, kui ma ühel päeval korterit ostma hakkan? Või peaks nende küsimuste vältimiseks kohe ühetoalisele panustama?