Näljamängud Eesti moodi: lapsetoetus on 40 korda väiksem kui lastekodulapse pearaha
Mulle näib, et paljud ei saa aru, et meie lastekodudes elavad lapsed paremates tingimustes kui paljudes kodudes. Neid kodusid on üle 60 000 ja umbes nii palju on ka terves Narva linnas elanikke! Igal aastal näeme me riigitelevisioonis erinevaid heategevusfonde lastekodulastele kingitusi ja korjandusi tegemas. See on väga hea ja tervitatav, aga samal ajal on meil palju lapsi, kel pole jõuluajal ei kingitusi ega ka normaalset toitu, rääkimata jõulutundest, millest need lapsed saavad vaid unistada.
Eesti Vabariigis muide ei ole enam lastekodusid, vaid riik osutab asenduskodu teenust. Ka vanemateta lapsi ei ole enam meie riigis, sest need lapsed on riigi lapsed, ent kui veel täpsem olla, siis on nad kliendid. Seega meil ei ole lastekodusid ega lastekodulapsi. Olemas on vaid teenus, teenuse osutaja ja klient. Aga kas sisu pole mitte samaks jäänud, kui lapsel puudub kodu, ema ja isa ning pere? Oleme muutnud selle ebameeldiva fakti peitmiseks nimed peeneks ja euroopalikuks.
Kas teadsite, et lastekodulapse pearaha on 2014. aastal 758 eurot ühes kalendrikuus? See pole mitte suvaline number vaid erinevate mudelite järgi sotsiaalministeeriumi spetsialistide poolt välja arvutatud kulu ühe lapse kohta. Puuetega ja väikelaste puhul on see summa 1173 eurot kuus. Kui paljudel Eesti peredel on võimalik kulutada kuus ühe lapse peale 758 eurot? Kui paljudel on 1173 eurot perre sündinud väikelapse või peres kasvava puudega lapse jaoks? Ilmselt võib neid otsida vaid väljavalitute seast.
Kui palju on aga neid peresid, kes suudavad kahe lapsevanema peale kokku kulutada lapse peale kõigest 300 eurot? Ka neid ei ole liiga palju. Minu jaoks on väga tõsine küsimus, et kui riik maksab tavalisele perele vaid 19 eurot kuus, aga ise hindab lapse kasvatamise tegelikuks kuluks 758 eurot, siis mida Vabariigi Valitsuse määrus tegelikult näitab ja kas pole mitte tegemist äärmusliku silmakirjalikkusega?
Muide, lastekodulastele on määratud ka taskuraha, mida enamikul Eestis vaesuses üles kasvavatel lastel ei ole. Reeglina on igal lastekodul ka oma sponsorid ja koostööpartnerid, kes korraldavad lastele erinevaid üritusi, aga ka välisreise. Kui paljud isegi mitte vaesuses, aga suisa keskklassis elavad lapsed saavad igal aastal reisimas käia?
On arusaadav, et lastekodulastel on raske, kuna nad peavad oma elu alustama teadmisega, et neil ei ole tegelikult kodu ega perekonda, nagu teistel nende eakaaslastel. Samal ajal oleks aga arukas küsida, kas mitte sama hull ei ole teadmine, et su vanemad on küll olemas, aga ei suuda sind mitte kuidagi toetada ega isegi iga päev toitu lauale panna. Seda on julm öelda, aga saan siinkohal aru ka lapsest, kes võib kadestada lastekodulapse elu.
See on karm, aga reaalne elu ongi meil täna selline, et lastekodus elav laps ei pea mitte kunagi muretsema toidu, riiete, arstiabi, taskuraha ega muu normaalseks eluks vajaliku pärast, kusjuures neil on isegi pärast lastekodust lahkumist olemas tugivõrgustik endiste kasvatajate ja tugiisikute näol. Nagu ka riigipoolne abi. Samuti on neile näiteks eraldi stipendiumifondid ülikooliõpingute tarvis. Kas teadsite, et lastekodulaps võib jääda lastekodusse kliendiks, kuni ta omandab haridust?
Järelikult on tal olemas kindlustunne homse suhtes nagu ka tasuta elamispind, mis toetab kõiki tema arenguvajadusi. Siinkohal on kindlasti ebamugav küsimus, kui paljud tavaperede lapsed saavad selliseid tingimusi endale lubada ka pärast täiskasvanuks saamist. Ei saa välistada ka seda, et lastekodudes töötavad kasvatajad tõdevad vahel nördimusega, et nende endi lastel ei ole sellist sotsiaalset kindlustunnet.
Mõelgem ka selle peale, et kui sa oled üksikvanema peres elav laps ja su isa või ema ei maksa elatisraha, siis on olukord ju veel hullem! Väga paljud Eesti lapsed on aga sellises seisus ning tekib mulje, et nende elu oleks majanduslikult stabiilsem ja kindlam, kui neil ei oleks üldse vanemaid. Seda on väga kurb ja julm öelda, aga just sellisesse staadiumisse oleme me oma riigiga jõudnud. Rõhutan siinkohal, et see on juba seadustesse sisse kirjutatud, sest orvule mõeldud toetused on kordades suuremad kui vanematega lastele mõeldud toetused.
See on minu meelest väär, väga väär! Raha ei asenda vanemaid ja kahtlemata on orbude elu vaimses mõttes keeruline, aga täpselt sama keeruline on nende laste elu, kes peavad kasvama üles tingimustes, mis meenutavad näljamänge! Kas pole mitte ebamugav tunnistada, et oleme Eesti muutnud üheks suureks mänguareeniks, kus kümned tuhanded lapsed on sunnitud mängima haiglast mängu, mida peetakse mujal arenenud Euroopas sisuliselt võrdväärseks sotsiaalse genotsiidiga.
Ja te veel imestate, miks meie sündimus on madal ja järjest väiksemaks jääb? Peab olema ikka tõeline sadist, et madalapalgalisena last saada, et temagi saaks näljamängudest osa võtta, kui emapalk on lõppenud. Samas võib-olla tahetaksegi teha Eestist ühte ideaalriiki, ühte väikest, korras ja etniliselt puhast mini-Reichi, kus elavad vaid väljavalitud ja jõukas ülemrass? Lõpetuseks: häid näljamänge! Ja olgu juhus alati teie poolt!
