Lõuna prefektuuri endine narkopolitsei juht Jarek Pavlihhin on Eesti kohtunike silmis vastuoluline isiksus. Kuu aja jooksul langetati tema kohta kaks teineteisele täiesti vasturääkivat otsust, kirjutas Eesti Päevaleht.

Mullu detsembri keskel jättis riigikohus jõusse seisukoha, mille järgi Pavlihhin võltsis dokumente ja varastas riigi tagant 15 000 eurot. Napilt kuu aega hiljem ehk üleeile tegi Tartu ringkonnakohus teistpidi otsuse (mis pole veel jõustunud – toim), öeldes, et riigisaladuste lekitamise süüst on Pavlihhin puhas.

Alljärgnevalt avaldab Delfi mõned kõnekamad ja kahtlustele osutavad väljavõtted praeguseks veel jõustumata ringkonnakohtu otsusest, mis mõistis Lõuna prefektuuri endise narkotalituse juhi Jarek Pavlihhini riigisaladuste lekitamise süüdistuses õigeks.

"Esmalt on ringkonnakohus seisukohal, et J. Pavlihhini suhtes tuleb õigeksmõistev otsus langetada juba süüdistuse puudulikkusest johtuvalt. /.../ Täpsemalt ei pea kriminaalkolleegium võimalikuks olukorda, kus süüdistusaktis jäetakse kajastamata konkreetne riigisaladus, mille avaldamises isikut järgnevas kohtumenetluses süüdistatakse."

---

"Süüdistust, milles leitakse ilma igasuguse täiendava konkretiseeringuta, et J. Pavlihhin „avaldas oma salajase kaastöötaja identiteedi“, ei saa juba seetõttu lugeda lubatavaks. Enamgi selge on see süüdistuse punkti osas, milles heidetakse üldsõnaliselt J. Pavlihhinile ette „veel nelja politseile informatsiooni edastanud“ salajase kaastöötaja identiteedi avaldamist – milliste kriteeriumite alusel peaks isik saama aru, kes olid need salajased kaastöötajad, kelle isikute avaldamist talle süüks arvatakse, jääb sellise süüdistuse puhul täielikult ning kaitseõiguse tagatuse aspektist ka täiesti lubamatult ebaselgeks."

---

"Aktsepteerida ei saa süüdistust, milles jäetakse avamata konkreetne riigisaladus, mille avaldamist isikule kohtumenetluses ette heidetakse. Siinkohal ei saa asjakohaseks lugeda ka riikliku süüdistaja seisukohta, et süüdistuse sellise esitamise tingis asjaolu, et süüdistatava kaitsjal puudus õigus käidelda riigisaladust väljaspool riigiasutusi (vt p 2.1).

Sellise tõrke saanuks kõrvaldada hõlpsalt juba viisil, nagu toimis riiklik süüdistaja kriminaalasja nr 1-12-8959 (samuti J. Pavlihhini süüdistuses KarS § 241 lg 1 järgi) menetlemisel – süüdistust oleks tutvustatud nii J. Pavlihhinile kui ka tema kaitsjale vastavat riigisaladuse käitlemise võimekust omavas asutuses. Miks käesoleval juhul sellisest toimimisest hoiduti, jääb kriminaalkolleegiumile mõistetamatuks.

Praegusel juhul on pöördutud sisuliselt n-ö protokollilise süüdistuse esitamise juurde, mis on menetlusõiguslikult aga võimatu. Kriminaalkolleegium ei pea võimalikuks olukorda, kus isikule esitatakse nt KarS § 113 järgi süüdistus abstraktselt „teise inimese tapmises“ mingis ajavahemikus ning alles avakõnes teatab riiklik süüdistaja, kes selleks tapetud isikuks oli (siinkohal ei pea kriminaalkolleegium silmas olukordi, kus tapetu identiteet ei ole teada)."

---

"Vaidlust ei tohiks olla küsimuses, et keskse tähendusega on käesolevas kriminaalasjas tunnistaja K.J ütlustele antav hinnang ehk teisisõnu see, kas lugeda teda tõendiallikana usaldusväärseks või mitte. Kaitsjaga soostuvalt leiab kriminaalkolleegium, et sellele küsimusele tuleb tunnistaja ütlustes sisalduvate põhimõtteliste vastuolude tõttu anda eitav vastus.

Seejuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et isiku kui tõendiallika usaldusväärsuse lahkamisel ei saa ilmselgelt piirduda viitega KrMS §-le 66, mille kohaselt on tunnistaja kohustatud andma ütlusi talle teadaolevatest asjaoludest (vt maakohtu seisukoht, p 4.4).

Kõrgendatud tähelepanu tuleb ütluste tõepärasuse küsimusele pöörata juba kasvõi johtuvalt sellest, et K.J on ise tunnistanud, et ütluste andmise korral lubati talle n-ö enda kriminaalasjas mõningaid „soodustusi“ (kd 3, tlk 55; tlk 84). Mööda ei saa vaadata ka sellest, kas isik on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud ning kinnipidamisasutuses viibib ta kuriteo toimepanemise eest, milles pidas ta kahtlustatavana kinni narkokuritegude talituse uurija (kd 3, tlk 59).

Need võimalikud omakasu- ja kättemaksumotiivid tingivad vaieldamatult vajaduse analüüsida isiku ütlusi detailselt ning seda iseäranis olukorras, kus tema näol on tegemist nn kroontunnistajaga."

---

"Ka ei ole ringkonnakohtul võimalik tõsikindlalt langetada otsustust kaitsja väite osas, et kriminaalmenetlus J. Pavlihhini suhtes oli tervikuna kallutatud ning subjektiivne; käesolevas kriminaalasjas olemasolev tõenduslik baas on selle küsimuse lahendamiseks ilmselgelt liialt napp. Samas tuleb tõdeda, et mitmed kaitsja poolt viidatud momendid vääriksid lähemat uurimist.

Nimelt ei ole tõesti võimalik vaadata mööda asjaolust, et kui kohtueelses menetluses antud ütlustes on Tartu arestimaja vanem A. Lindsalu kirjeldanud J. G kambris teostatud läbiotsimist kui rutiinset toimingut, mille käigus leiti juhuslikult K.J poolt kirjutatud (ning väidetavalt politsei salajase kaastöötaja nime sisaldanud) kiri, mis temas lihtsalt kahtlust äratas (vt kd 3, tlk 40-41), siis kohtus antud ütlustes on ta tõdenud, et konkreetsemat laadi juhised läbiotsimise teostamiseks sai ta eelnevalt Lõuna Prefektuuri sisekontrollitalituse töötajalt, kelle väitel pidi kinnipeetavate vahel toimuma keelatud infovahetus „seoses Pavlihhini kohtuasjaga“ (kd 3, tlk 33).

Sellega haakuvalt võiks tõusetuda küsimus sellegi kohta, miks jättis J. G üleüldse alles kirja, milles K.J annab talle muuhulgas ka juhiseid, milliseid (vale)ütlusi teda puudutavas kriminaalasjas tuleks J. Gl kohtus anda (vt kd 2, tlk 118); võiks ehk väita, et sellesisulised kirjad hävitatakse reegeljuhtumil suhteliselt peatselt pärast läbilugemist.

Kõnekaks võib siinkohal lugeda ka fakti, et sisekontroll on soovinud tõesti teha kindlaks erinevate arvutite IP-aadresse, millelt on ajalehtede kommentaariumites kirjutatud lihtsalt J. Pavlihhinit toetavaid kommentaare – sisekontrolli töötaja selgitus, et need päringud olid esitatud „väikese varuga“ (kd 3, tlk 97), on täiesti ebaselge ning mitteveenev."

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid