Enne Mällo järve aga vaatlesin lumist metsa ja ka auravat Pedja jõge. Pisut edasi jalutades märkasin kraavi jääkihil lebavaid jääkristalle. Tundsin, et peaks veel ühe klõpsu tegema, kuna ei suutnud sellisele kaunile vaatepildile "ei" öelda.

Lõpuks jõudsin Mällo järve lähedusse, täpsemalt vana tuletõrje veevõtukoha juurde. Seal jäädvustasin kohisevat vett ning jääskulptuure, mis olid saanud valmida tänu veele ja külmale õhule.

Pisut maad oligi veel jäänud jalutada Mällo järveni, mis auras päikese käes. Vees ujusid pardid, puud olid maagilistes toonides ja taevas kires enda sinist värvi. Ilm oli minu arust tohutult kena. Pole lihtsalt sõnu. Pärast nende paikade külastamist oli enesetunne tunduvalt parem.