Öeldakse, et kool on kodu peegel ja väike ühiskonna mudel. Kui kodus on asjad valesti, kanduvad need edasi kooli ja sealt omakorda ühiskonda. Koolikiusamine on sügavam ühiskondlik probleem, sest soodumus sellele saab alguse juba kodust. Meie ühiskond on tänaseks jõudnud selleni, et peale on kasvamas terve põlvkond "eurolapsi", kel vähemasti üks lapsevanem töötab välismaal. Harvad ei ole ka need juhud, kus nii ema kui ka isa on näiteks Soomes tööl ja laps või lapsed on jäetud vanavanemate kasvatada. See on karm reaalsus, mida edulooks nimetatud majandusmudel ei taha endale tunnistada.

Mitte keegi ei tea tänaseni, millist mõju see on juba avaldanud ja avaldab lähemas tulevikus neile lastele, kes hakkavad peagi jõudma täisikka, et minna tööle või edasi õppima, luua pere või jääda lihtsalt tänavatele jõlkuma. Selliste laste hulgas on palju probleemseid noori, sest nad on ilma jäetud tervest perest ning reeglina ei ole neil olnud lapsepõlves ka mõlema lapsevanema tuge. Viimane on aga oluline lüli inimarengus, sest just sel ajal kujunevad välja tulevase indiviidi elu suunav iseloom ja väärtushinnangud.

Kui see arenguetapp jääb vahele, on tulemuseks järjekordne katkine inimene niigi kohati skisofreeniasse kalduvas ühiskonnas. Väidan, et hullem on alles ees, sest paljud täna koolist tulevad noored ei taju enam maailma adekvaatselt. Pean vajalikuks rääkida koolikiusamisest mitte niivõrd juhtumipõhiselt kuivõrd üleriigilise probleemina, sest probleem saab alguse just eespool mainitud faktoritest. Kas see on normaalne, et lapsed peksavad koolis üksteist erakorralise meditsiiniabi osakonda või vigaseks?

Sama haiglaseks nähtuseks pean ma olukordi, kus õpetaja satub õpilaste kiusamise ohvriks või õpilast julgustatakse kodus oma kaasõpilasi terroriseerima. Sellised nähtused viitavad tugevasti väärastunud ühiskonnamudelile. Kui selline suhtumine on saanud avalikult aktsepteeritavaks normiks seeläbi, et selle vastu ollakse justkui võimetud, siis tuleb konstateerida fakti, et oleme jäänud hiljaks. Vähemasti nende inimeste osas on tegemist juba väljakujunenud pättidega, keda ei reeglina ei huvita oma väärtushinnangute ümberhindamine.

Oleks aeg lõpetada eituses elamine. Kui koolikiusamine mõjutab juba õpetajaid, siis pole mingi ime, et meie noored ei pea õpetaja ametist suuremat lugu. Mõelgem selle peale, et noor inimene peaks olema tõepoolest rumal, kui läheb ennast alandama ja oma närve proovile panema 800-eurose palga eest ajal, mil näiteks Soomes saab Hesburgeris oluliselt humaansemalt teenida 1700 eurot ilma igapäevase vaimse pingeta. Ma ei pretendeeri absoluutsele tõele selle väitega, ent mind paneb see ikka mõtlema küll, sest õpetajaks olemine on midagi enamat kui see, millest õpetaja ameti reklaamijad räägivad.

Nimelt kaasnevad õpetajaks olemisega ka sellised kõrvaltegevused nagu tundide ettevalmistamine, e-kooliga tegelemine, kodutööde kontrollimine, puudujate märkimine, lastevanematega suhtlemine ning arenguvestluste pidamine. Juhin tähelepanu asjaolule, et asi ei pruugi olla niivõrd selles, et õpetaja ei taha märgata probleemseid lapsi klassis ja nendega tegeleda vaid selles, et aega lihtsalt ei jätku. Ka õpetaja on inimene ja omab õigust oma isiklikule elule. Kui õpetaja märkabki klassis probleemi, siis võib-olla pole tal ei aega ega ka tahtmist sekkuda. Sealjuures eeldab õpetamise kõrvalt sekkumine probleemi sisenemist ning sellega süvitsi minekut.

Ka ei ole välistatud olukord, et heade kavatsustega õpetaja langeb ise koolikiusamise ohvriks. Viimane on kõige reaalsem gümnaasiumiastmes, kus õpetaja seisab silmitsi juba täiseale lähenevate noortega. Olen arvamusel, et gümnaasiumisse jõudnud noor peab olema suuteline iseseisvalt mõistma ühiskonnas aktsepteeritud ja hukka mõistetud käitumisnorme. Normaalne käitumine ei hõlma endas aga vaimset ja füüsilist kiusamist, varastamist, narkootikumidega kauplemist, meelemürkide tarbimist ega koolitulistamist, millega on tõsiselt vaevlemas näiteks Ameerika Ühendriigid.

Need, kes usuvad sinisilmselt, et just õpetaja, esimene klass ning kool üleüldse on need institutsioonid, kus lapsest kasvatakse ühiskonnale vääriline kodanik, võiksid silmad avada ja näha reaalsust. Muide, kas teadsite, et meie noored tulevased pedagoogid peavad õppima vähemalt 5 aastat, et omandada õigus õpetada gümnaasiumis? Selles valguses ei pruugi ka võrdlus arsti ja õpetaja elukutse vahel olla liialt meelevaldne.

Tänane süsteem näeb ette õpetajat juba mitmes erinevas ametis, milleks on lisaks õpetamisele ka sotsiaaltöö, nõustamine, psühholoogi, kooliõe ja kasvataja roll. Samal ajal kui õpetaja on kohustatud tegema kuue inimese tööd, hinnatakse teda vaid ühe spetsialisti palga vääriliseks. Sestap nõustun ka väitega, et meie õpetajate palgad on võrdlemisi olematud, kui võtta arvesse seda pinget ja vastutust, millega nad seisavad iga päev vastamisi. Olukorras, kus õpetajal on niigi tööülesandeid ja aega napib kõigega tegelemiseks, tekib küsimus: kes peab probleemiga tegelema?

Küsime veel intrigeerivaid küsimusi: kes on süüdi ja kes peab vastutama? Millegipärast on õpetajate ja õpilaste vahelistes suhetes alati üle libisetud lapsevanema rollist. Ma ei pea õigeks arusaama, et koolikiusamise probleemiga peavad tegelema ohvrid ise. Koolis on ometi psühholoog ja õpetaja, kes on selleks koolitatud, et selliseid olukordi ära hoida. Vastus on võib-olla ebamugavalt lihtne, sest suurem osa inimesi ei taha tegeleda võõraste probleemidega, ent neilt seda küsides saame alati poliitiliselt korrektse vastuse.

Olen arvamusel, et on väga raske kui mitte võimatu muuta juba kiusajaks kasvanud last ja noort, sest see on saamas või saanud juba osaks tema käitumismustrist ja maailmavaatest. Siinkohal tekib küsimus: kas ta on selles süüdi? Vastuoluline küsimus, sest lihtne ja mugav on süüdistada teise inimese terroriseerijat. Ei, mitte laps vaid lapsevanem ja edulooks nimetatud poliitika on süüdi.

Eriline rõhk on siinjuures viimasel, sest majanduspoliitika mõjutab kõige enam Eesti peresid! Siinkohal jõuamegi tagasi artikli alguse juurde, kus oli juttu Eesti majandusedust ja selle mõjust ühiskonnale ning peremudelile. Meie reostus ei avaldu mitte niivõrd Hiina eeskujul laastatud looduses vaid hävitatud peredes, mis seab ohtu terve rahvuse kestmajäämise!

Olukorras, kus peredes kasvavad lapsed ilma ema või isata, puuduvad ka normaalsed peresidemed ja suhtlus. Viimane on aga kasvavale lapsele kriitilise tähtsusega, et temast kujuneks normaalne ja täisväärtuslik kodanik. Kui palju on neid noori, kes ei saa läbi oma ema või isaga, aga neidki, kellest vanavanemad on tahtmatult kasvatanud üles noore pensionäri, kes jääb hiljem elus sotsiaalsete hammasrataste vahele, kuna ta ei sulandu ühiskonda? Vaadakem enda ümber ringi, sest kahjuks ei tule neid kaugelt otsida.

Lõpetuseks on koolikiusamine jälle üks valdkond, kus on näha tüüpilist eestlast tegelemas tagajärgede likvideerimise, mitte ennetamisega. Seda võib kohata igal sammul meie riigis. Hoolimatus ja ükskõiksus, mida toodab majanduslik ja sotsiaalne ebakindlus oma tuleviku ees, ei võimalda lapsevanematel tegeleda oma lastega vajalikul määral. Me keskendume leegi kustutamisele, kuigi peaksime välistama tulekahju tekkimise. Just selline suhtumine hävitab ja laostab selle riigi ning rahvuse, mitte globaliseerumine, venelased või multikulti.

Koolikiusamise vastu aitaks vaid see, kui meie lapsevanemad hakkaksid ükskord ometi oma lastega tegelema ning riik lõpetaks poliitika, mis õhutab lapsevanemaid välismaale raha teenima. See toodab meie majandusele vaid uue katkise pere ning lapsed, kes ei oska endale rolli ja kohta maailmas leida. Samuti kaasnevad sellega kõrvalnähud koolkiusajate näol, kes ei oska muud moodi endale tähelepanu tõmmata, sest nende esmane publik ema ja isa näol ehitab üles Soome Vabariiki, mitte Eesti Vabariiki!