Meelis Kitsing: ELi ja USA vabakaubandusleping suurendab majanduslikku heaolu
Sel aastal on üheks olulisemaks teemaks Euroopa Liidu välis- ja majanduspoliitikas läbirääkimised Ameerika Ühendriikidega vabakaubanduslepingu üle. ELi ja USA majandused on juba praegu tugevalt põimunud ning kahe peale annavad nad 40 protsenti globaalsest toodangust. Vabakaubandusleping ELi ja USA vahel suurendaks kaubavahetust, mis aitab luua töökohti ja suurendab tarbijate heaolu.
2012. aastal oli USA Eesti ekspordipartnerite seas 6. kohal. Meie ettevõtted eksportisid sinna 585 miljoni euro eest kaupu, millest üle poole moodustasid mineraalsed kütused ning ühe neljandiku masinad ja seadmed. Mõlemal kaubagrupil puuduvad USAs tollitariifid, mis tähendab, et Eesti eksportijatele ei ole vabakaubanduslepingul suurt mõju.
Samas mõjutab USA turg Eesti eksporti teistesse riikidesse, sest rahvusvaheline kaubandus on üha enam globaalsete väärtusahelate põhine. Näiteks elektroonika puhul jõuab osa Eestis valmistatust Rootsi ja sealt juba edasi USAsse. Seeläbi on USA turg Eesti jaoks palju olulisem kui traditsiooniline kaubandusstatistika näitab.
Londonis asuv Centre for Economic Policy Research on arvutanud, et vabakaubandusleppe tulemusena kasvaks ELi eksport USAsse 28 protsenti. Aastane lisatulu ELi eksportööridele ulatuks 187 miljardi euroni, mis omakorda mõjutaks ka Eesti ettevõtteid. Samas sõltub nende uute ärivõimaluste realiseerimine juba kohalikest ettevõtjatest.
Vabakaubandusleping suurendaks konkurentsi ka ELi turul, mis loob eeldused tarbijate heaolu kasvuks. Centre for Economic Policy Research'i hinnangul tähendab võimalikult laiahaardeline leping ELi ja USA vahel keskmisele ELis elavale neljaliikmelisele perekonnale 545 euro suurust lisatulu igal aastal.
Läbirääkimised
Loomulikult on nende numbrite puhul tegemist teatud eelduste põhjal koostatud ja esialgse stsenaariumiga. Lõplik kasu sõltub ikkagi läbirääkimiste edukusest ja kokkulepetest. Läbirääkimiste edukus sõltub suuresti sellest, kui palju poliitilist kapitali panustavad poliitikud lepingu toetamisele ja kui tõhusalt suudavad nad nii USAs kui ka ELis välja tuua lepingust tulevat kasu.
Laiahaardelise lepingu sõlmimise eelduseks on see, et USA Kongress annab õiguse president Obamale lepingu ratifitseerimiseks täispaketina. Ilma selle õiguseta on raske President Obamal hiljem lepingut Kongressis ratifitseerida. See õigus tähendab, et Kongressi liikmed saavad hääletada ainult lepingu kui terviku poolt või vastu ning neil ei ole võimalik lepingu sisu muuta ratifitseerimise käigus.
Nii nagu USAs, võib ka ELis tuvastada lepingu tõsiseid toetajaid ning sellesse jahedamalt suhtujaid. On neid, kel on eesmärgiks võimalikult laialdane leping ning neid, kel on kinnisidee vaid ainult ühe konkreetse teema osas.
Läbirääkimised teeb keerulisemaks lepingu ulatus, kus lisaks traditsioonilistele kaubandustõketele käsitletakse kõikvõimalike teenuste liikumist, investeeringuid, riigihankeid, sanitaarnõudeid ja kõikvõimalikke regulatsioone, mis on sügavalt seotud ELi siseturu korraldusega. Lepingu ametlik nimi on Üleatlandiline Kaubandus- ja Investeeringute Partnerlus (Transatlantic Trade and Investment Partnership - TTIP) viitabki ambitsioonikamale ettevõtmisele kui lihtsalt läbirääkimistele tollitariifide osas.
Piirangud, regulatsioonid ja bürokraatia
Tollitariifid EL ja USA vahel on juba praegugi suhteliselt madalad, jäädes keskmiselt nelja protsendi piiresse. Põhiliseks takistuseks elavama kaubavahetuse puhul on tollivälised piirangud, igasugused regulatsioonid ning bürokraatia. Lepingust saadav eeldatav majanduslik kasu tulebki 80 protsendi ulatuses tolliväliste piirangute kaotamisest, teenuste liikumise ja riigihangete liberaliseerimisest.
Selles osas püüab leping järele jõuda viimastel kümnenditel oluliselt muutunud rahvusvahelisele kaubandusele, kus tootmine on üha rohkem globaalsete väärtusahelate põhine. Teenuste roll on rahvusvahelises kaubanduses üha tähtsam ja teenuste eraldamine tootmisest üha mõttetum.
Muide, aastaid püüdsid EL ja USA tuua vabakaubanduslepingu teemasid ka WTO läbirääkimislaua taha, kuid kahjuks ei kandnud see vilja. Ideaalses maailmas peaks muutustega rahvusvahelises kaubanduses kaasnema ka WTOs sõlmitud uued lepingud. Kuna WTO Doha voor on olnud edutu, siis on vabakaubandusleping praegu parim alternatiiv, et nendes küsimustes edasi liikuda.
Ei maksa unustada, et ELi ja USA vabakaubandusleping aitab motiveerida ka teisi riike, et nad oma kaubandust liberaliseeriks. Esimeseks märgiks sellest on eelmise aasta lõpus toimunud WTO Bali kohtumine, kus saavutati kõigi liikmesriikide vahel esimene kokkulepe viimase 18 aasta jooksul.
Tulles tagasi Eesti ja ELi juurde, siis tuleks silmas pidada laiemat konteksti, kui ainult otsene majanduslik kasu. Vabakaubandusleping aitab kaasa USA ja ELi koostööle ka muudes valdkondades ja liberaalse reeglitel põhineva rahvusvahelise süsteemi tugevnemisele.
