Mandriinimestena otsisime maaklerite kontakte internetist ning kiirema ja soravama jutuga mehe kasuks ka otsustasime. Sõitsime saarele kohale, et maja enne isiklikest esemetest vabastada ning jäime maakleri leitud uudistajaid ootama. Peagi saabuski mees koos ühe huvilisega, kes asus kohe seinu torkima ja kirtsutas hoogsalt nina. Kõik olevat läbi mädanenud ning ülihalvas seisus. Kiirelt uuris tulevane omanik, kas ka teist korrust kannatab majaosale peale ehitada.

Suure ninakirtsutamise ning näpuga mööda seinu torkimise peale andsime hinnast peaaegu pool alla. Järgmisel päeval notari juurde saabudes tabas me peret aga pehmelt öeldes šokk. Alles lepingut vaadates selgus, et värskeks majaomanikuks saab ka meie enda maakler. Nimelt maksis ta kahasse koos enda valitud huvilisega. Süda aimas halba, kuid leping sai siiski alla kirjutatud.

Halvaendeline tunne sai kinnituse, kui saabus ärev kõne Saaremaalt. Meie kadunud memme majaosa oli samas seisukorras uuesti müüki pandud. Summa aga oli võrreldes meile makstuga peaaegu kolmekordne!

Kui pärisin maaklerilt aru, kas nii on eetiline oma klientidega käituda, sain kiire vastuse. Kõik olevat korras ning tema tegelevat spekuleeriva kinnisvara majandamisega. Uurisin uuesti, kas selline etenduse andmine oma sõbra ostjaks mängimisel on ka normaalne? Jätkuvalt sain vastuseks, et tegu on äriga ning kõik on okei.

Eks öeldakse ju, et loll saab kirikus ka peksa. Ilmselt meie need lollid olimegi ning kiirustasime oma otsuse langetamisel. Selle looga tahan lugejatele südamele panna: olge teie oma maakleri usaldamisel ettevaatlikumad! Tegu ei ole mitte teie teenistuses oleva inimesega vaid spekulandiga, kes ise seda veel uhkelt tunnistab ka. Kõik on meie riigis müügiks. Eriti usaldus.