Kuigi selline statistika näitab, et tarbijatel on palju poode ja suur valik, on see tegelikult murettekitav. Asi on nimelt selles, et iga kaupmees tahab oma poega kasumit teenida. Selleks, et maksta poe üüri, töötajatele palka ning ka ise raha tasku panna, peab kaupmees rehkendama, kuidas kasumit teenida. Kuna kaubanduspinda on nii palju ning Eesti elanike arv languses, on ainuke viis kasumi teenimiseks toodete hindu tõsta, sest igaüks, kes kaubanduspinda omab, tahab ju kasumit teenida.

Teine kulu kaupmehele on loomulikult püsikulud nagu vesi ja elekter. Viimase hind tegi eelmisel aastal läbi suure tõusu. Kuna poode on vaja valgustada ja kütta, mõjutab ka see mingil määral poes müüdavate esemete hinda.

Arvestades kaubanduspindade rohkust ja igaühe soovi kasumit teenida, ei jää püsikulude tõustes kaupmeestel muud üle, kui hindu ainult kõrgemale tõsta. See toob endaga kaasa hinnaralli kogu majanduses ning puudutab kõiki sektoreid.

Eelmisel aastal tuli Eestisse mitmeid uusi poekette. Kohati tekib küsimus, et kellele nad kõik üritavad oma tooteid maha müüa. Kas klientideks on ainult eestlased, või on ka turistid Soomest ja Venemaalt sisse arvatud?

Arvestades seda, kui palju on ainuüksi Tallinnas kaubanduspinda, võib tegu olla uue mulliga, kus turule on toodud palju uusi tooteid ja kaubamärke, aga erinevalt vabamajanduse printsiibist, kus pakkumine ületab nõudlust ja seetõttu väheneb hind, ei ole püsikulude kasvu juures hindade alanemist oodata. Selleks peaks kaubanduspind kahanema.