Arvestades Edgar Savisaare tuntust, tema veendunud pooldajate ja vastaste hulka ning kogutud häältesaaki lõppenud 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimistel oli tema intervjueerimine rubriigis „Tegija“ igati põhjendatud.

Küll aga oli küsitav valitud meetod – vaatajaküsimuste küsimine – ning ka intervjuu lõpptulemus jäi tagasihoidlikuks.

Vaatajana oleksin soovinud kas ülevaadet Savisaare tegevusest lõppenud aastal või toimunu analüüsi. Paraku ei pakkunud intervjuu ei ühte ega teist, vaid Priit Kuusk tõi välja „vanad vankrid“: Savisaar ja peaministriamet, Savisaar ja presidendiamet, Savisaar ja võim. Intervjuu ei pakkunud isegi meelelahutust, kuigi Priit Kuuse esinemine vahekõllides tsirkusedirektori taolise frakis tegelasena mõjus viitena meelelahutusele.

Intervjuule järgnenud vahekõll ja Eesti parteielu käsitlev osa, iseäranis selle algus, pakkusid aga negatiivset raamistikku, ehk tõlgendust, mida vaatajad äsjanähtust arvama oleksid pidanud.

Et nüüd kunagine Eesti Televisiooni saatejuht Heimar Lenk Tallinna Televisioonis nende järelduste põhjal liialt hoogu ei läheks, siis Tallinna TV meediasaate kommentaaride mõningaid osi võib stampsuselt (kivinenud ja väheargumenteeritud seisukohtade esitamisega) Savisaare aastalõpuintervjuuga võrrelda, ent nagu on öelnud Mart Ummelas, on „Meedia keskpunkti“ näol tegemist meelelahutusega.

Savisaare aastalõpuintervjuu seevastu naljakas ei olnud ning televaataja ei saanud sellest sisuliselt mitte mingisugust uut informatsiooni või analüüsi, küll aga võis näha Savisaare raudset enesekontrolli ja head esinemisoskust.

Kokkuvõtvalt, oleksin tahtnud näha suuremat saatejuhi eeltööd ning vähem vaatajaküsimusi, mille meisterliku esitamise poolest meenub kadunud Urmas Ott. Ent enamik tema küsimusi olid tema enda omad ning sageli võis tema intervjuudest teada saada midagi uut – või oli neid lihtsalt huvitav vaadata.