Tartus häirivad poisikesed isetehtud pommidega inimeste öörahu

Hommikul avaneb kortermaja murul iseenda eest kõnelev vaatepilt. Krundil vedelevad valge sisuga laiali plahvatanud plastpudelid. Nende kärgatusi kuulevad elanikud pimeduse saabumisest hiliste öötundideni. Mitmel ööl on kärgatused üle elurajooni kajanud isegi kell kolm öösel.

Poisikeste vigurdamine paugutitega algas juba detsembri alguses. Poole kuu pealt muutusid öised kärgatused aga juba ebameeldivaks traditsiooniks. Seaduse järgi on lubatud paugutite müük ja kasutamine ajavahemikul 27. detsembrist kuni 1. jaanuarini. Ajavahemikul 23.00 - 7.00 ei ole lubatud asulates ega muudel tiheasustusega aladel heliefektiga pürotehnilisi tooteid kasutada. Keeld ei kehti uusaastaööl ja kohaliku omavalitsuse ilutulestiku korraldamise loa olemasolul.

Seda häirivamalt mõjub igaöine kõvahäälsete plahvatuste kostumine eluruumidesse. Loole lisab vürtsi teadmine, et pauke ja mürglit saab nautida pea kahe kuu vältel. Jaanuariski ei taha tiheasustusega elurajoonis vaibuda algajate pürotehnikute vahvad katsetused.

Meie laste lemmikuks on saanud torusiilipomm. Google annab kiirelt lausa õpetusvideo, kuidas seda meelelahutuseks kasutada ning meisterdada. Vaja läheb kodukeemiana tuntud torupuhastuvahendit ning fooliumit, mida kutsutakse ka tinapaberiks. Suurem omavoliline paugutamise laine oli paar aastat tagasi. Seda mitte ainult Eestis, vaid ka Ameerikas. Seal nimetati meisterdist hellitavalt McGyveri pommiks.

Isegi Auto24 veebilehel on foorumiteemaks püstitatud: "Millega kärtsutasid poisikesena?". Sõna võtavad seal nüüdseks juba täisealised mehed. Jagatakse kogemusi erinevate pulbrite ning torude kasutamisest paukude valmistamisel. Foorumi vahepeal on siiski ka üks mõistusehääl ära eksinud, kes meenutab jäsemete kaotusega lõppenud eksperimente. Natuke aega püsivad mehed õnnetuste lainel, kuid peagi lisanduvad aina uued vägiteod erinevate paukude meisterdamisel.

Kooliajast meenub õnnelik õnnetus ühe mu keemiasõbrast klassivennaga. Järjekordse pauguti valmistamisel lendas talle metallitükk silma. Sai kiirabist abi otsitud ning tema on siiski tänasel päeval veel nägija mees. Küll aga ei läinud nii õnnelikult mu vanaonul, kes poisikesena sõjapommi leides seda togima läks. Oma jalad ta sinna pommi leidmiskohta maha jättiski.

Saan aru, et paugutada ning meisterdada on igati vahva. Siiski ei suuda ma aru saada, miks on vaja oma pommikesi öösel kell kolm inimeste akende all paugutada? Sügavalt vastik on üles ehmatada kogu maja raputava kärgatuse peale.