Kirikuõpetaja Mare Palgi: rõõm ja rahu on parimad jõulukingid
"Meid võivad rõõmustada materiaalsed asjad, ka toredad jõulukingid või jõulupeod, erinevad sündmused, kohtumised, kasvõi ilus ilm," loetles Palgi inimesi rõõmustavaid asju.
Ilm ehk ongi tema sõnul parim näide sellise rõõmu püsimatusest, sest kõigest materiaalsest sõltuv rõõm ei jää paraku püsima, vaid kaob koos asjade uudsusega, koos olude muutumisega.
See ei tähenda tema sõnul, et nende üle ei võiks rõõmu tunda, ikka võib, ent seda teadmisega, et püsivat õnne nad meile ei paku. "Rõõm, mida mina soovin, on sõltumatu selle maailma oludest. Mis iganes olukord sinul hetkel on, võid sa selle rõõmu leida," rääkis koguduse õpetaja.
Taevalik rõõm
"See taevalik rõõm oleks otsekui asetatud suurel vaagnal linna avalikule keskväljakule ja igaüks võib sealt ammutada, ainult, et paraku reeglina inimesed ei taipa seda teha," rääkis Palgi. "Materiaalne maailm pakub nii palju, liiga palju. Kõike ei jõua vastu võtta."
Koguduse õpetaja sõnul on advendiaeg elutempo lausa pööraselt kiireks muutnud, ja inimesed jõuavad vaevu kõige selle jõuludega kaaseva saginaga kaasa tormata.
"Rõõmu allikas, see pilgeni täis vaagen, aga seisab linna keskväljakul ja vaatab, kuidas inimesed tormavad temast mööda, ometi igatsedes kasvõi oma sisimas seda, mis on temas," kõneles Palgi. "Aga neil pole peatumisseks aega, pole aega mõelda, neil on kiire, neil on muid mõtteid pead täis."
Ja ometi on Palgi sõnul taevaliku rõõmu allikas siin samas. Jõuluõhtul, aga ka muul ajal, kirikus, seal, kus kaks või kolm Tema nimel koos on.
Rahu on rõõmu kaaslane
Teiseks on Palgi sõnul rahu, Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine ja mis sobib hästi rõõmu kaaslaseks, sest nad moodustavad kauni paari.
Palgi sõnul on selles maailmas väga palju rahutust, rahulolematust ja kõike seda, mis röövib inimeselt rahu.
Ahelreaktsioonina liigub halb edasi, mis tegelikult tühjast alguse sai ja mis ei ole seda väärt, et meie rahu röövida, meeleheidet või tuska põhjustada.
"Vahel võivad üsna tühised asjad meid endast välja viia. Keegi ütleb midagi mõtlematut ja meie solvume, võtame liialt südamesse või ärritume," kirjeldas kirikuõpetaja igapäevaseid hetki inimeste elus. "Alles tagantjärgi saame aru, et asi ei olnud seda väärt, et ma seesmiselt ärritusin või mis veel hullem, selle ärrituse mingil viisil endast välja purskasin ja võib-olla kellelegi järgmisele nõnda ärritajaks sain, kellegi kolmanda osapoole rahu röövisin."
Mure on rahuröövel
"Kui säärastel juhtudel on rahutuse põhjus tühine, siis teinekord on see lausa olematu. Mure on suurepärane rahuröövel," kõneles Palgi ja loetles, et mure võib olla homse pärast, mure teiste pärast, mure enda pärast, mure tervise pärast, mure majandusliku olukorra pärast.
"Ja mis sellisest muretsemisest kasu on?" küsis ta. "Mure on südame koormamine veel sündimata raskustega, mis ei pruugi kunagi tõeliseks saada. Mure katab kinni kogu olemasoleva hetke ilu ja võlu."
Palgi meenutas, et kui Kristus suri, jättis ta omamoodi testamendi, millega andis oma vaimu isa kätte, keha matmiseks Arimaatia Joosepile, riided sõduritele ja ema jünger Johannese hoolde.
"Aga kõigile oma jüngritele ühiselt, neile, kes olid jätnud kõik ja talle järgnenud jättis ta ... oma rahu!" lisas Palgi. "See rahu laotub üle kõigi murede, ärrituste ja vaevade. Jumala rahu on sõltumatu nagu Jumal ise."
Palgi sõnul on surelikul ja nii omaenda elu kui kogu maailma käekäigust sõltuval inimesel võimalik sellest otsatust rahust osa saada. "Me pole ehk nii täiuslikud, et seda rahu pidevalt eneses hoida, kuid pelk teadmine millegi sedavõrd võimsa lähedalolust loob turvatunde, laseb Jumala rahul valguda siia rahutussse maailma, meie muredesse, kõigesse kaduvasse, mis meid ümbritseb," rääkis ta.
"Rahu, mille Jumal meile Kristuses on andnud, põimub ümber elu olukordade," selgitas kirikuõpetaja. "See rahu on rajatud kindlale alusele. Sellist rahu ei saa maailm kogu oma täiuses ei anda ega mõista."
Haigused, mured ja kurbus võivad tema sõnul olla vahel nagu paks udu, mis rullub üle meie ja midagi muud enam ei näe. "Me vajume justkui üha sügavamale ja põhja pole näha. Midagi pole näha," kirjeldas ta. "Ent meile jääb teadmine, et ka kõige tihedama udulaama all on meid ootamas ja meie kohal on kõrgumas Jumala käed, Tema arm. Me oleme Tema peopesas. Ühel hetkel udu hajub. Ent Jumala halastus jääb."
"Rõõmu ja rahu!" soovis kirikuõpetaja.
