Andres Laiapea: Maruste eelnõu võib viia kaoseni
Põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste poolt koostatud eelnõu ei annaks kodanikele rahvaalgatuse võimalust selle sõna traditsioonilises tähenduses, vaid looks üksnes palvekirjaõiguse, mille puhul erinevad huvigrupid pannakse omavahel konkureerima selles, kes oma nõudmiste läbisurumise nimel kõvemini karjub ja rohkem tänavatel trambib.
Eesti Vabariigi esimesed kaks põhiseadust nägid ette, et rahvas kui kõrgeima riigivõimu kandja saab teostada oma võimu ka rahvaalgatuse kaudu. Kahekümne viiel tuhandel hääleõiguslikul kodanikul oli õigus nõuda, et seadus antaks, muudetaks või tunnistataks maksvusetuks. Vastav nõudmine tuli esitada väljatöötatud, korralikult vormistatud seaduseelnõuna Riigikogule, mis võis eelnõu seadusena vastu võtta või tagasi lükata. Viimasel juhul läks see edasi rahvahääletusele, mis langetas lõpliku otsuse.
Kahjuks visati rahvaalgatuse võimalus Pätsi autoritaarse režiimi poolt aga põhiseadusest välja.
Nüüd üritab Riigikogu põhiseaduskomisjon esitleda rahvaalgatuse võimaldamisena palvekirjaõigust, mis näeb ette, et tuhat vähemalt 16-aastast Eesti alalist elanikku saab esitada Riigikogule kollektiivseid pöördumisi (palvekirjasid), mis ei pruugi aga jõuda hääletusele isegi Riigikogu suures saalis, vaid võidakse lükata tagasi juba Riigikogu komisjonide poolt. Kui traditsioonilise rahvaalgatuse puhul viis eelnõu tagasilükkamine selle rahvahääletusele, siis nüüd muidugi mingeid rahvahääletusi ette ei nähta.
Eeltoodu tähendab, et poliitiline otsus saabuvate algatuste suhtes jääb täielikult Riigikogu teha. Kavandatud kord sobib täiuslikult selleks, et rakendada vana jaga-ja-valitse põhimõtet.
Põhiseaduskomisjoni poolt algatatud seaduseelnõus toodud tingimuste korral võib kergesti juhtuda, et Riigikogule esitatakse üheaegselt palvekirjasid, mis lähevad omavahel vastuollu. Näiteks võib Eesti LGBT Ühing koguda 1000 allkirja homoabielude seadustamise toetuseks, aga SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks selle poolt, et abielu määratletakse juba põhiseaduses liiduna ühe mehe ja ühe naise vahel. Samuti saaksid 1000 allkirja kiiresti kokku ilmselt nii need, kes soovivad kanepi legaliseerimist, kui ka need, kes tahaksid karmistada meelemürkide omamise eest ettenähtud karistusi.
Kuna poliitiline otsus omavahel vastuolus olevate ettepanekute vahel jääks täielikult Riigikogu teha, siis oleksid erinevad huvigrupid sisuliselt sunnitud kasutama Riigikogule surve avaldamiseks ehk oma ettepaneku läbisurumiseks kõikvõimalikke meetodeid. Selle tulemusel tekiks ühiskonnas pidevalt emotsionaalselt ülesköetud õhkkond, terav polariseerumine, mis võimaldaks aga samas jätkata poliitikutel probleemide lõputut ekspluateerimist, sest kogu aeg saaks ju öelda, et asjad ei ole rahva hulgas veel lõpuni selgeks vaieldud.
Sellise ebaterve olukorra tekitamine võib sobida kokku erakondade parteipoliitiliste grupihuvidega, aga see ei oleks kindlasti ühiskonna kui terviku huvides. Riigikogul on veel võimalik näidata, et see ei ole Maruste kummitempel. Kavandatud palvekirjaõiguse asemel tuleks mõelda rahvaalgatuse seadustamisele selliselt, et rahvas oleks tõepoolest kõrgeima riigivõimu kandja, sest ühes tõeliselt demokraatlikus riigis on suurtes poliitilistes küsimustes kõige autoriteetsemad ikkagi rahvahääletuste otsused, mis väljendavad mitte üksikute huvigruppide tahet, vaid kogu rahva kollektiivset tarkust.
