Vare hinnangul on Eesti jõudnud riigi arengus nö üleminekuetapi lõppu, mis tähendab, et igapäevaelu seadustega reguleerimine on jõudnud piisava tasemeni, kuid „seaduseparanduste paranduste" tootmine konveieril jätkub ning sellest on saanud justkui asendustegevus.

Teiseks toob Vare esile ametkondlikud vürstiriigid või silotornid, mille vahele mitmed probleemid kukuvad, aga nendega ei tegeleta, sest nad on justkui eikellegimaal. Ühe sellise näitena võib tuua kiirlaenude kontrolli alla saamise - kontoreid on üle saja, kliente üle 100 000, ära võetud kodud ja sassis elud veel sinna otsa.

Lahendus oleks lihtne: kiirlaenu pakkuvad ettevõtted tuleb allutada finantsjärelvalvele, seada intressile ülempiir ja vaadata üle eraisikute pankrotti puudutav seadusandlus. Selleks kõigeks peavad kokkuleppele saama kaks osapoolt - tarbijakaitseamet ja finantsinspektsioon, aga me ootame endiselt.

Vare arvamusloo kolmas oluline aspekt on avaliku sektori töötajate osakaal ning OECD arvestuses oleme selle poolest seitsmendal kohal. Seda hoolimata õhukesest ja digitaalsest e-riigist. Lihtne näide - võrreldes 2000ndate aastatega on riik märksa rohkem pressiesindajate taha varjunud. Positiivse näitena võib siin aga tuua Maksu- ja tolliameti: aastaga koondati 245 töötajat ning palgad kasvasid seetõttu kuni 20 protsenti.

Selle aasta 24. veebruaril käis president Ilves välja idee teha Eesti 100 juubeliks korda. Ametkond-vürstiriikide ja „seaduseparanduste paranduste" vohamise kontrollimine on üks võimalik teema, samas ei maksa unustada ka Erkki Raasukese ideed viia riigiettevõtete juhtimine ühtse valdusfirma kätte.

Ideesid on, leiduks nüüd vaid pealehakkamist. Kaalul on ju vaid Eesti riigi ja rahva tulevik...